Baarileti juures seisev ettekandja haarab raskete nahkkaantega menüü ja tormab karjatades minu poole: sa vana vastik ahv!

Keset aastaringset lopsakat kevadet elavas Ugandas pole puudust millestki, ka mitte kullast, ent kullast kallimad on mägigorillad ja kohv. Kuid nagu aimata võib, on elu ligi 36 miljoni inimesega riigis hulga siiruviirulisem, kui selle kuldne pealispind esmapilgul näitab.

Troopiline vihmasadu algab mõni minut enne päikesetõusu, just siis, kui olen ukse enda järel kinni tõmmanud ja öisest lennust surmväsinuna voodisse kukun. Rannikust kaugel asuv Uganda oli üks viimaseid Aafrika riike, mille eurooplased „avastasid“, ja ehkki sellest ajast alates on leiutatud liikumiseks hulk kiiremaid ja mugavamaid viise, räsib see teekond ikka korralikult.

Pidi see vast sadu olema, mõtlen mõned tunnid hiljem sooja päikesevalgusega üleujutatud külalistemaja terrassil puu varju sätitud hommikusöögilauda istudes, kui järgmine hetk langeb lopsakatelt lehtedelt sorinal vett minust napi meetri kaugusele.