Ausalt puugihaiguse põdemisest: kõne ja koordinatsioon kadus, käsi värises nagu alkohoolikul. Perearst küsis, kas ma ei olegi veel surnud

Looduses matkata armastav Kei on üksteise otsa läbi põdenud borrelioosi, entsefaliidi ja siis veel kord borrelioosi. Oli tubli, tegi tööd edasi, ega joogaõpetaja ju haigeks jää, mainib eneseirooniliselt.

„Seitsme aasta jooksul olin sellises staadiumis, et perearst küsis, kas ma ei olegi veel surnud,“ meenutab ta. „Mu kõne häirus, ma ei suutnud rääkida. Lauset lõpetades ei mäletanud enam, millest olin alustanud. Koordinatsioon kadus, ma ei suutnud trennis ristsammu astuda, käsi värises nagu alkohoolikul. Meeletu peavalu, palavik ja väsimus. Sellest august ronisin välja – tehtud! Puugihaigused seljatatud!“

Oma panuse tervenemisse andis karastamine meres, kuigi mõnikord Kei nuttis rannas, miks ta ennast külma vette kastmisega piinab.