Ma teadsin, et sa tuled

Kui palju jaksab kanda ema süda? Palju, teab Merit Villandberg, kes on oma teekonnal elanud läbi mitu raseduse katkemist ning saanud osaks tuimast statistikast seitsme mittevabatahtliku abordiga. Täna on tema käte vahel aasta ja seitse kuud vana poeg – korraga kingitus ja pingutus, kes kustutab leina ja kuivatab pisarad.

„Beebi!“ kilkab väike, aga väle Liam, kui tema emale nende köögis intervjuu esimese küsimuse esitan: kuidas sai alguse teie beebiootuse lugu? Ootamata vastust, tuhiseb poiss juba diivanile, kus võtab sappa nõtke sammuga hiirekuningas Pantrile – sametmustale kiisule, kes eemalt näib sama pikk kui lõbus beebipoiss.

Merit (33) – metssalvei toonis kleidis ja päikesepruunide põskedega – askeldab köögis kärmelt ja rõõmsameelselt. Hops! kohv podisema, Liamile lutt ja kassile pai. Nagu mõni ohtrakäeline jumalus või lihtsalt ema argimöllus. Üks mis kindel – pelgalt pilgust on võimatu aru saada, kui keeruline on olnud Meriti tee selle igapäevaidüllini, mis iga teise akna taga tundub pigem proosa kui luule – nii igav, nii tavaline, nii eriliselt enesestmõistetav.