Sünnipäeva tähistav Grete Kuld: ei saa täita kellegi teise klaasi, kui enda oma on tühi. Kõike ei pea jõudma, eriti kui oled töötav vanem

„Kui ma algklassinäidendis peaosa ei saanud, siis kuusekest mängima ka ei jäänud,“ muigab Grete Kuld mälus minevikumärkmeid lehitsedes. Vahetu, aus, ambitsioonikas. Kuldmedal perfektsionismis. Viimase suhtes on tal siiski kahetised tunded: liigne täiuse tagaajamine võib lõppeda mitte triumfi, vaid iseenda nurka mängimisega. Kuid Grete teab, kuidas pimedusest tagasi valgusvihku jõuda. „Ma väga valin, millele ja kellele ma oma aega pühendan.“

„Millal kaaneloo pildid valmis saavad?“ küsin toimetuse koosolekul fotograaf Krõõdalt. Minu küsimuse peale vaatavad Krõõt ja moetoimetaja Karolin teineteisele kahtlaste pilkudega otsa, sellistega, nagu oleksin koolitunnis küsinud, kas koer sõi jälle kodutöö ära, ja nad mõlemad tahaksid vastata jah. Hetk hiljem selgub tõde. Meie esimesel suvisel pildistamisel hakkas sadama vihma. Ei, mitte nunnut suvesooja sabinat, vaid ikka padukat – pangede kaupa. Taeval mannergutest puudust pole!

Karolin näitab videot kaanefoto jäädvustamisest – Grete nagu vana rahu ise poseerimas pilvitul ilmel psühhedeelsete lainetega hipipluusis. Temast sammuke eemal seisab meigikunstnik Kaia, hoidmas näitlejatari pea kohal katusena helestit, ise karukasukas, lopsakate piiskade meelevallas.