Tänane sünnipäevaline Hendrik Terras vaimsest tervisest: oma kogemusest tunnen, et pidev tegutsemine ei paranda muret, vaid matab seda

Alles ta lahutas eestlaste meelt teleekraanil, tehes julge sammu tõsielusaates kätt paluda. Tähtsate otsuste ees tuleb Hendrik Johannes Terrasel seista veel, nüüd mitte enam Vihula mõisas, vaid Toompea lossikompleksis. „Peab kiiresti ujuma õppima,“ tõdeb tormilisse merre hüpanud poliitik, keda on lained juba lühikese ajaga palju voolinud.

Kalamaja kohvik. Minutilise täpsusega peatub maja ees moodne kondiraputaja, sadulas värske riigikogu liige ise. Mitte ratturile, vaid endale omaselt šikis päevaülikonnas, mille tavotiga määrdumine lõikaks südamest läbi. Küllap on ketikaitsega kõik korras! Ratsutab Hendrik ju sellesama truu hobu seljas igal hommikul üles Toompeale. „Kui kohale jõuan, siis esimesed kaks minutit kellegagi vestelda väga ei saa, sest üritan hingamist taastada,“ naerab mees, et mõelda vaid, milline on vorm ja võhm samal moel jätkates nelja aasta pärast.

Täpselt nii pikaks ajaks on Hendrik kindlustanud endale tooli istungisaalis, kus temavanuseid pole just jalaga segada. Tihti suhtutakse noortesse poliitikutesse mõnevõrra skeptiliselt. Mida ütleb mehe senine kogemus? Kas ta peab vägisi end tõsiseltvõetavaks maskeerima, valima rohkem sõnu? „Olles natuke riigikogus olnud, siis võib-olla võiksid teised ka rohkem sõnu valida,“ muigab Hendrik, ja parandab siis, et noori ei olegi tegelikult nii vähe.