Valusad lahkumineku lood: mees kogus raha kontole nimega „tulevased lapsed“. Minu õnn jäi aga üürikeseks, kui ta ütles, et need lapsed ei tule paraku minuga

Üks raskemaid emotsionaalseid seisundeid, mida olen kogenud ja ka teiste pealt näinud, on murtud süda. Miks tunneme end mahajäetuna nagu õnnetu vanakraamituru eksponaat, mida enam keegi üles korjata ei taha?

Lahkuminek põhjustab paljudele elu suurima valu, mida võrdleme haiguste, traumade või isegi surmaga. Oleme sotsiaalsed olendid ning vajame ellujäämiseks teisi endasuguseid. Hülgamine võib käivitada meie ajus juba iidsetest aegadest kaasa pakitud paanika-hirmu-kurbuse süsteemi, mis omamoodi proovib meid ohu käest päästa. Kui oleme pidanud suhet endale eluliselt oluliseks, võime tunda kaotuse korral nii emotsionaalset kui ka füüsilist valu. Inimliigi jätkumise eesmärgil on kujunenud paariliste kokkusaamise eelduseks kindel, ülitugev emotsionaalne side – muidu võib tekkida oht, et suhe on leige ning järglasi ei tulegi. Selle ühenduse läbiraiumine võib tunduda kui narkosõltuvusest võõrutamine. Uuringute järgi ei toibu murtud südamest kuni 15% mahajäetutest. Neid võib jääda aastateks kummitama halb uni, ärevushäire, depressioon, madal enesehinnang, see kõik võib lõppeda isegi surmaga. Teadustöödest nähtub ka, et hingevalus inimesel on aktiveerunud samad ajupiirkonnad kui põletustrauma ohvril.

Isegi kaaslase surmaga leppimine võib näida kergem. Nii oleks võimalik saada teiste heatahtlikku tähelepanu ja kaastunnet, võib-olla abigi. Kuid nüüd ei tee sust keegi eriti välja, sest enamik on sama kogenud ja ellu jäänud, maailm on sinusuguseid täis. Samuti oleks lihtsam puhtalt lehelt alustada, sest teda poleks kuskil ohtlikus kauguses töllerdamas, et sulle kõige ebasobivamal ajal vastu jalutada või õnnelike sotsiaalmeedia piltidega eputada. Kui ta magaks oma viimset und, saaks toredaid mälestusi meenutada ja nii oleks kaotusest palju kergem üle saada.