Treener Shalini Mody: astusin teadlikult eemale pidevast töötegemisest, väsinud olemisest ja enesearengust

Olen aru saanud, et ma ei soovi enam võtta ette ühtegi äärmuslikku väljakutset, sest elu pakub neid niikuinii piisavalt.

Täpselt samamoodi pole mul enam vajadust äärmusliku puhkamisperioodi järele. Olen läbinud pingutuste etappe ja tähistamiste faase, kuid kaotanud mõlemais neis nii iseenda kui ka austuse omaenese vastu.

Viimase kolme aasta jooksul olen valanud pisaraid, tundnud sellist kurbust, mis ei lase hingata; ärevust, mille sees on paganama raske olla; ja igatsust, millele ei anna mitte miski leevendust. Selle protsessi lõpus jõudsin oma kehas selge tundeni: tervenemine võiks raskuste asemel toimuda läbi ilu.

Käisin ühel hommikul värskete saiakeste järel, jalutamas – tegevus, mis on üks parimatest tasuta teraapiatest – ja mul oli tunne, et mu kurbuse ja pisarate anum on täis. Sel momendil tundsin, kuidas ärkasin üles ja mu süda oleks justkui sosistanud: kõik, on aeg hakata nägema elu ilu kaudu.

Eelmise aasta suvest saigi minu jaoks aeg, mil astusin teadlikult eemale pidevast töötegemisest, väsinud olemisest ja enesearengust. Ma ei esinenud ühelgi inspiratsioonipäeval, ei kuulanud ühtegi podcast’i ega osalenud poppidel festivalidel.