Kuidas teha rahu varakult halliks minemisega? 20ndate eluaastate alguses esimesi halle juuksekarvu märganud naine räägib oma loo

Hannah Baxter leidis oma peast esimese halli juuksekarva 24-aastaselt. Nüüd, kümmekond aastat hiljem, on ta otsustanud hallid juuksed omaks võtta, kuid vaid teatud määral.

Ma teadsin alati, et minu saatuseks on see, et mu juuksed hakkavad varakult halliks minema, aga kunagi ei oska ju oodata seda hetke, kui see päriselt juhtubki. Minu imelisel emal olid hallid juuksed juba siis, kui ma sündisin (ta oli siis 36-aastane) ning tõtt-öelda pole ma teda kunagi näinud ilma sädelevate hõbedaste laikudeta juustes. Kuigi mina katsetasin teismelisena erinevate pruunide, roosade ja punakate toonidega, ei mõelnud ema kunagi oma hallide juuste värvimise peale. Keskkoolis jäin lõpuks pidama sooja blondi tooni juurde ja ema juuksed muutusid pehmest soola ja pipra värvi segust selliseks, nagu need on praegu – täielikult hallid.

Ülikooliajal lugesin naisteajakirjadest, et stress ja kõrge kortisoolitase võivad juukseid kiiremini halliks muuta. Tõepoolest, pärast ülikooli lõpetamist ja valmistumist New Yorki tööle minekuks märkasin oma peas esimest korda üht lühikest jäika halli juuksekarva. Tõmbasin selle hetkegi mõtlemata välja. Nüüd, peaaegu kümme aastat hiljem, on mu juustes kasvamas nii mõnedki uued hallid sõbrad. Küllap ei olnud nende avastamine selles vanuses veel päris enneaegne halliks muutumine (mis vastavalt 2018. aasta uuringule on kaukaaslaste puhul enne 20. eluaastat), kuid see oli kindlasti piisavalt vara, et tekitada minus ärevust seoses mõttega, et järgmise kümnendi jooksul lähen täielikult halliks.