Tippvõrkpallur: võrdlesin võrkpalli tollal vägivaldses suhtes olemisega.Tundsin, et ma muudkui annan, aga vastu saan ainult lööke

Võrkpall on võrratu! Ent Eesti pikimatele tüdrukutele, nagu õed ise naljatamisi ütlevad – üks 191, teine 195 cm – on mäng ka omajagu haiget teinud. Kui ootamatust palliobadusest paraneb ruttu, siis tribüünilt märkamatuks jäävast vaimsest ärakasutamisest mitte niisama lihtsalt.

„Nagu ikka, kui meie jalad Eestimaa pinda puudutavad,“ viskavad Liis (32) ja Kadi Kullerkann (30) nalja ilma ja iseenda üle, samal ajal kui porilombis jalgu puhtaks lodistavad. Just on lõppenud meie „suvine“ fotosessioon rannavolleplatsil. Kuigi märg liiv ja vihmavari ei olnud plaanidesse sisse kirjutatud, tõestavad keerulised olud hästi võrkpalluritest õdede vastupidavust.

Hetk hiljem meenutan neile juba enda „vollekarjääri“. Jõudsin käia täpselt ühes trennis. Piisas mul iitsatada oma uuest harrastusest klaveriõpetajale, kui too kutsus kohemaid korrale – pianist oma randmetega niiviisi ei riski ja valigu ma, kas üks või teine. Lõpuks ei saanud minust kumbagi, ei pallurit ega klaverikunstnikku.