Ootamatu käitumine: külaline läks keset pidu minema, teatades, et tema tahab oma makrooni kaasa võtta, sest on selle eest maksnud

„Kingitus võiks mahtuda ümbrikusse“ võib lugeda paljudelt peokutsetelt, tähistatagu siis sünnipäeva või pulma. Aga kas nüüd, kui hinnad jooksevad plaginal ülesmäge, keegi üldse teab, kui palju oleks paslik ümbriku vahele krabisevat poetada? Ja no muidugi see rahadraamade poolest kurikuulus tüdrukuteõhtu! Kas pulmakutse on ikka rõõmusõnum või hoopis pankrotihoiatus?

Üks peamisi nõuandeid, mida olen ise kuulnud, on vana hea „talita südametunnistuse järgi“. Minu sisehääl on üldiselt päris usaldusväärne, aga uskuge mind, finantskonsultandina üle keskmise kehv. Mida see südametunnistusest lähtumine üldse tähendab? Kas peaksin sõpruse kuidagi rahasse ümber arvestama? Saab seda üldse teha? Kas kupüüridest pungil ümbrik sisaldab tingimata rohkem armastust? Rahakinkimine pole ju ometi ülepakkumismäng, kus kõige väärtuslikuma mängija tiitli nopib see, kes juhtus olema kõige heldem?

Ja kuigi öeldakse, et kingitud hobuse suhu ei vaadata, siis nii mõnelgi on tulnud ette olukordi, kus „hobu lõuad“ tõmmatakse kõigi külaliste silme all pärani lahti ja inspekteeritakse süvitsi, kes kui palju oma kukrut kergitas. Seesama südametunnistus, millest soovitati juhinduda, on nüüd kümnete silmapaaride alla sattunud ja ühtäkki, teiste ümbrike avanedes, võid ikkagi piinlikkust tunda.