Veider uskumus, mille tõttu kandsid Eesti naised vanadel aegadel ka magades kirivööd

XIII Noorte laulu- ja tantsupidu toimub juba sellel nädalavahetusel. Üle mitme aasta näeme taas kümneid tuhandeid rõõmsameelseid pidulisi, kellel seljas vabariigi kõige ilusamad rõivad – otseloomulikult Eesti rahvariided. Eesti Rahva Muuseumi kuraator ja raamatu „Rahvarõivas on norm“ välja andnud Reet Piiri selgitab, miks on meie seelikud just sellised, missugused on kaunid tikandid ning mis vahe on käistel ja särgil.

Rahvariided on osa ajaloost, nii ei ole ka nende tekkes midagi juhuslikku. Nagu tänapäevalgi, on alati mood koos ajaga muutunud. Kui rääkida rahvarõivaste juurde kuuluvatest seelikutest, siis alguses olid need ühevärvilised. Kui Euroopas tulid moodi triibulised kangad, jõudsid need ka Eesti mõisatesse ja linna kaupmeesteni. Mõisaprouade seelikutest saadi inspiratsiooni ning ühtlasi said tihti nende vanadest seelikutest talunaiste uued. Nii jõudsid toonased trendid küladesse ja talurahvas hakkas kangasse triipe kuduma. Tuleb aga tõdeda, et selliseid seelikuid ei võtnud omaks ei setud ega Halliste mulgid.

19. sajandi keskpaigas oli kuninganna Victoria väga populaarne ja nii hakati tema eeskujul üha enam kandma ka šoti ruttu ehk tartanit. Selle tõlgendused jõudsid ka eesti talunaisteni. Nii hakati kuduma ruudulisi kangaid ning neist õmblema seelikuid, jakke ja kleite. Eks interpretatsioonid tulid välja ikka omamoodi. Kooti ruudulist kangast, ent läänepoolses Eestis katsetati ka neolõngade värvimist (linase lõngaga mässiti villase lõnga viht enne värvipotti pistmist kõvasti kinni, nii et üks osa värvi külge ei võtaks). Kohati levis ka põiktriibuliste seelikute mood, rääkimata saartel kantud kurrutatud seelikutest. 19. sajandil elanud Eesti talunaistel oli mitmesuguseid seelikuid. Kodus võis olla nii üht kui teist.