JÄRJEJUTT | XI osa: pakkisime oma elu Prantsusmaal kokku ja jätsime Provence’i päikese selja taha

Ongi peaaegu aasta möödas sellest, kui pakkisime oma elu Eestis kokku ja hüppasime pea ees tundmatusse vette. Nüüdseks on kogu elu omakorda Prantsusmaal kokku pakitud ja Provence’i päike selja taha jäänud.

Üks kindel asi, mida lootsime selle aasta jooksul saavutada, oli prantsuse keele selgeks õppimine. Lootsin optimistlikult, et nii mitu kuud praktikat päädib sellega, et saan lõpuks ometi öelda: „Räägin vabalt prantsuse keelt.“ Päris nii aga ei läinud. Kuigi, kuna mitte keegi – ei politseinikud, arstid, õpetajad ega apteekrid – ei rääkinud pea sõnakestki inglise keelt, saime praktikat küll korralikult. Kindlasti arenesime palju, aga soravast jutust on asi kaugel. Vahel kohtasin ikka mõnda kohalikku prantslast, kelle jutust ei saanud mitte midagi aru, mõnikord soperdasin nii, et olin ise ka üllatanud.

Endiselt ei tule mul prantsuse keele juurde käivad lõputud viisakused lihtsalt – Google Translate on siiani mu truu kaaslane. Samas, kui ma enne ei julgenud väita, et üldse prantsuse keelt räägin, siis nüüd võin mokaotsast selle lause juba paotada. Meie vanem tütar Eva Maria, kes oli sunnitud prantsuse keeles nii raku ehitust kui Vana-Kreeka näidendeid analüüsima, sai keeleoskuse päris korralikult kätte. Viimastel nädalatel kuulsime nii mõnegi kohaliku imestunud kommentaari: „Sul ei olegi aktsenti, kuidas see võimalik on?“ Kümneaastase Emily, kellel puudus praktiliselt igasugune varasem kogemus, prantsuse keele oskus hakkas edenema just aasta lõpus. Natuke veel ja oleks temalgi asi käpas olnud.