LUGEJAKIRI | Vangiga suhtes: tükike lootust elas minuga kogu aeg, et äkki ta saab koju või kasvõi korrakski mulle helistada

Ma kohtusin enda kunagise armastusega ühel majapeol, kus tegelikult me ei suhelnud väga palju, aga olime teinud kahekesti pildi, mille ta pani Facebooki, et sealtkaudu mu täisnimi teada saada. Temaga algas kõik kuidagi väga muinasjutuliselt.

Hästi palju oli kergust. Suhe arenes kiiremini, kui arvata oskasin. Ta viis mind pool aastat hiljem Hispaaniasse reisile. Tutvustas mulle enda peret. Kolisime ühisesse korterisse. Ta tõi mulle väga tihti ilusaid lilli ja kiitis minu söögitegemise oskusi.

Nagu ikka veeres suhe lõpuks üle kivide ja kändude, aga kumbki meist alla ei andnud. Ma reaalselt tundsin, et kordki elus suudan tingimusteta armastada, sest mis iganes ta korda saatis – alati ootasin teda koju enda kõrvale. Aga ühel päeval teda enam ei tulnud. Kaks nädalat ei teadnud ma temast midagi, kuniks mulle kirjutas tema hea sõber, et Sander on vanglas eeluurimisel. Ma ei suuda kirjeldada seda valu, mida ma tol hetkel tundsin. Mäletan ainult neid unetuid öid, pisaraid, suitsulõhna kätel ja riietel ning seda, kuidas ma iga öö palvetasin, et ta ruttu välja saaks. Lõpuks elasin aasta aega täielikes piinades. Temaga ei olnud võimalik ei telefoni ega kirja teel suhelda. Tükike lootust elas minuga kogu aeg, et äkki ta saab koju või kasvõi korrakski mulle helistada.