Andunud antropoloog

Tele-Taavi ei ole nagu mask, mis kaameratule kustudes maha langeb. „See oleks alatu,“ leiab ajakirjanik Taavi Libe, kes teiste elumuredesse sukeldumise kõrval ei karda näidata ka enda haavatavamat poolt. Isegi mitte kümblemist kõige süngemas sügavikus, kust enam omal käel välja ei uju.

„Taavi-poiss, sina siis siin!“ hõikab üks vanem härra joviaalselt teleekraanil. Teine lõbus sell kõrvalt vaatab enda suu ette asetatud punast mikrofoni üpris kummastaval pilgul ja küsib siis ärksalt: „Mis nui see on? Pean lammutama või?“ Eetris on järjekordne „Läbi suve Taaviga“, kus saatejuht Libe kohtub igal nädalal värvikate kujudega Eestimaa eri paigus. Küll on ta külla kutsutud selleks, et selgitada välja, miks ometi ei ole Jõgeva valla suvekeskuses poodi; siis jällegi lahendama naabrite riidu, kus ülbe üleaedne julges abipaluja kaasat tema äraolekul lõbunaiseks kutsuda. Eestlaste murekoormat ei käi ta kergendamas ainult kolmel kuul aastas. Nimi küll teine – „Märgatud Eestis“ –, ent nagu saatekirjeldus lubab, sukeldutakse Eesti elu ilu ja valu keskele sealgi.

Päeval, kui Taaviga kokku saame, ongi kõik suveepisoodid juba ametlikult purgis. Vaikselt valmistatakse ette sügisest kraami – justnagu hoidiseid, mille sissetegemiseks on nüüd parim aeg. Ja kuigi kell lööb juba 14, on kohv meie lauas hingehinnas. Mees on äsja ärganud kiirest lõunauinakust, sest juba 5.30 lülitus ta „Vikerhommiku“ otse-eetrisse. Eestlasi äratab ta kahel päeval nädalas – esmaspäeval ja teisipäeval –, teine pool sellest veedetakse enamasti võtetel.