LUGEJAKIRI | Eestlanna pihtimus: hostelisse jõudes lasin oma aafriklasest kaaslase käest alati lahti, et keegi ei näeks, et koos oleme

Aasta 2017. Pagulaste laager Malagas. Ma olen verinoor ja natuke pabinas. Nad päästeti keset Vahemerd triivivalt aluselt.

Hosteli administraatorina pidin kõigile jaotama hügieenitarbed ja kirjutama üles nende andmed. Seal ta seisis keset tunglevat meestekampa: rahulik ja asjalik ilme näol, blondeeritud juuksed, väljakasvanud rastapatsid ülesse krunni sätitud. Minu ülesanne oli ka toitu jagada. Nii puutusime taas kokku ja saime rohkem tuttavaks. Keelebarjäär oli suur, sest ta rääkis vaid prantsuse keelt.

Kord olin ranna kõrval asuvas välijõusaalis. Kell oli juba seitse õhtul. imestasin, et ka tema sealt mööda juhtus kõndima. Hüüdis mu nime, lõin kohe särama. Ta lehvitas naeratades ja näitas kätega, et läheb nüüd sööma.