Riik, kus toimuvad laisklemise meistrivõistlused ja iga teine anekdoot räägib kohalike huvipuudusest töötegemise vastu

Itaaliakeelse Montenegro, tõlkes must mägi, andsid maale nimeks Veneetsiast pärit vallutajad rannikumägede männimetsade järgi. Crna Gora, nagu riigi nimi on kohalike jaoks, tähendab sama. Vaatamata süngele nimele on Montenegro üks helgemaid paiku Euroopas, vähemalt viimased kümmekond aastat.

Soe äikesevihm langeb Budva peale, kui me õhtusöögi eel ranna poole jookseme. Mitte ainult mäed, vaid kogu Montenegro värvub sekunditega süsimustaks, õigustades oma nime.

Oleme kohal alles teist päeva, kuid ometigi saanud pilgu heita juba suuremale osale sellest riigist. Montenegro on lihtsalt nii väike, kolm ja pool korda pisem Eestist, et kui ronida Lovćeni mäele Petar II Petrović Njegoši mausoleumi juurde, siis paistab suur osa riigist korraga ära, lisaks natuke Itaaliat, Albaaniat ja paar mäetippu Serbias. Need kolm maad on ka muidugi vaatamist väärt, aga vaade alla rannikule ja Kotori lahele paneb õhku ahmima – või teeb seda siis järsk trepp, mis 1660 meetri kõrgusele toob.