KOLUMN | Miks peab võileib maksma kaheksa eurot?

Hommikune Telliskivi kvartal. Teate küll, kuum südasuvi, kella kümnest on päikese käes juba manjaana, kuigi ükski kohvik pole veel viitsinud toole õue tõsta, sest... kell ei ole üksteist. Astud viisakalt leti taha, küsid kohvi piimaga ning saad vastuseks kaks senitundmatus keeles sõna. Ainult nende vahel passiv „või“ inditseerib, et ütleja on eesti keelega sina peal. Kolmanda päringu peale tõlgib ettekandja võõramaise lause: te peate lihtsalt otsustama, kumma oasordiga kohvi eelistate!

Lõpuks haarad oma udmurdikeelse kohvioaga sooja pruuni vedeliku, sätid veidi piima peale ning asetad end koos kaheksaeurose võileivaga päikeselaiku istuma. Pingi kõrval lükkab rohelise siilisoenguga härrasmees õndsat und magava lapsega käru ning räägib telefonis sellest, kuidas kompa on tegelikult juba paigas, lihtsalt värve on vaja natuke peale või maha keerata. Sa istud ja naudid seda autentset atmosfääri, nendid, et hipsterid pole veel kuhugi kadunud, ning mõtled, miks peab võileib maksma kaheksa eurot?!

Sama lugu on meie armsa suvepealinnaga. Pärnakana saan ma aru, et suur osa Eesti siseturismi elab sõbra diivani ja vanemate kinnisvara peal. Aga kui sul seda parasjagu kusagilt võtta ei ole, meenutavad hotellide tariifid pigem mõne Euroopa suurlinna viietärniseid pesasid kui meie armsat kuurortlinnakest. Ma olen küll eluaeg arvanud, et vinguvad pigem need, kes lühema liisu tõmbasid, ja et karta ei tasu suuri väljaminekuid, sest väikesed sissetulekud on palju hullemad, aga kuskil on siiski piir.