LUGEJAKIRI | Avameelne pihtimus: üks sugulane tegi koguni nalja, et isegi mu ühe jalaga vanatädi sai mehele, kuidas mina siis kahe jalaga ei saa

Sellest on möödas nüüd üle seitsme aasta. Olin toona 35aastane ja just lõpetanud oma esimese pikaajalise suhte. See kõik ei viinud lihtsalt kuhugi. Meil polnud lapsi ega ühiseid kohustusi. Polnud mõtet seda lugu rohkem venitada, mu armastus tema vastu oli taandunud sõpruseks.

Inimesed mu ümber tundsid tihti huvi, miks ma olen vallaline ja miks mul lapsi pole. Sageli kuulsin soovitusi, et peaksin end muutma. Oma välimust, suhtumist, stiili. Üks sugulane tegi koguni nalja, et isegi mu ühe jalaga vanatädi sai mehele, kuidas mina siis kahe jalaga ei saa. Tõsi, jalad olid mul otsas ja ka muus mõttes polnud nagu midagi viltu. Olin lihtsalt loomult tagasihoidlik ja armastasin omaette olla, raamatuid lugeda ning mõne üksiku sõbrannaga aega veeta.

Ma tõesti uskusin, et mulle pole suhteõnne ette nähtud. Pärast paari kohtingut olin selles täielikult veendunud. Kuid sellega lugu siiski ei lõppenud. Vahvad kolleegid korraldasid mulle pimekohtingu.