Geim over

„Elul pole kavatsust meid täiuslikuks teha. Täiuslik kuulub muuseumi,“ kirjutas Remarque „Triumfikaares“. Anett Kontaveit teab, mis tähendab puudutada täiust, olla mitte ainult oma küla, vaid maailma parim. Tõeline triumf! Sellegipoolest tunneb ta nüüd tõmmet „tavalise“ suunas. Proosalise elu, mis igal sammul ei raputa, kõdita, kiirusta, vaid kannab. Vaikselt ja sügavalt.

Kaks kuud enne meie kohtumist teatas Anett pressikonverentsil, et lõpetab oma karjääri. Selleks hetkeks oli ta saanud teha enda sees põhjaliku SWOT-analüüsi, kaaluda plusse ja miinuseid, mõelda ning üle mõtelda. Ta teadis, et samm on valus, kuid mitte nii valurikas, kui oleks mängida süveneva seljavigastusega – andmata endast 100%. Sest just seda oli ta harjunud tegema, terve elu.

Kui kaamerate ees said selgitused jagatud, pisarad poetatud ning varrukassegi pühitud, hakkas kergem. Praegu on juba päris hästi. „Unesõrmus ütleb, et magan öösel kaheksa tundi jutti, sügavalt nagu inglibeebi,“ naeratab Anett. Pilk rahulik, silmanurgas kübeke virsikuroosat lauvärvi, käed iseenda ümber embuses.