Suhtenõustaja annab nõu, mida teha kui soovid, et suveromansist saaks midagi tõsisemat

„Suvesuhe jalust mind lõi. Suvesuhe, oi, ma ei või...“ Valgetel öödel saab alguse nii mõnigi spontaanne armuseiklus, mis kulgeb sama vabas ja mõnusas rütmis nagu suvi ise. Aga siis tuleb sügis... Kas esimesed külmakraadid kustutavad sädeme või lahvatab kirg hoopis suure leegiga põlema?

Millal siis üldse suhteid luua kui mitte suvel? Veel loogilisem vastus oleks, et kevadel, sest loodus on paariliste kokkusaamiseks loonud just selle aastaaja. Suve jooksul saavad järglasi enamik elusolendeid ning aega jääb veel ülegi, et pojad soojal ajal üles kasvatada. Kuna aga naine kannab last üheksa kuud, näib, et inimeste jaoks on parim aeg viljastumiseks just suvel – siis sünnib järglane järgmisel kevadel.

Vaevalt et keegi enne suvefestivalile minemist sellise mõtiskluse läbi teeb. Kuid keha, intuitsioon ja ühiskondlikud traditsioonid toimetavad omasoodu. Vanasti, ma mõtlen ikka sajandeid tagasi, toimus pere vallaliste näitamine, paari sobitamine ja ühteheitmine ikka suviste pidustuste ajal, näiteks jaanipeol. Siis oli vaja kogu oma ilu ja oskuste arsenal ühe õhtuga letti lüüa. Et naaberküla Mihkel, keda sa terve talve pühapäevadel kirikus piilumas käisid, ikka sind, mitte Marit märkaks.