Tasakaal ja tuline ilu

Kui Hendrik Toompere juunior (36), näitleja, lavastaja ja Draamateatri loominguline juht, õppis veel reaalkoolis, meeldis talle matemaatika. Praegu naudib ta elu pakutavate keerukate tekstülesannete lahendamist.

Tasakaalukus on Hendriku tähelepanuväärsemaid loomuomadusi. Seda püüab ta säilitada, ükskõik kuis elu virdab ja mulksub või viskab lausa lainet näkku. Vesi, muide, on talle äärmiselt oluline. Tema element. Ta kasutab, ilmselt alateadlikult, mitmeid veega seotud lausungeid ning on veetnud palju aega hoomamatute vete ääres, peal ja all.

„Noorena tahtsin end proovile panna. Adrenaliin, mis verre paiskub, on hirmutav, aga ergastav,“ räägib ta. „Ujusin pikalt, pikalt öises meres, vee all, seni, kuni tundus, et õhku polegi enam tarvis. Kummaline ja väga paeluv tunne, nagu lõpused oleks kasvanud. Vahetult enne täielikku pimedust tõusin pinnale. Hiljem üks targem inimene selgitas, et sa jaksad hinge kinni hoida, kuni pilt taskusse viskab, siis tekib automaatselt sissehingamise reaktsioon... See tähendab, mängisin surmaga. Poisikestena läksime kord paadiga avamerele, tuul lükkas meid edasi, nägime tagasisaamisega kurja vaeva. Külm higi tuleb peale, kui mõtlen, et minu lapsed võivad midagi sarnast teha. Samas, kuidagi peab ju inimene elu õppima. Elus on nii palju maitseid, mida tahaks proovida, mõned surmavalt ohtlikud, teised jällegi mesimagusad. Niisama ahju taga konutamine pole ka mingi elu.“