Paradiisisaar Rhodos – koht, kus leiutati puhkamine

Kesksuvel Rhodosel lahvatatanud metsatulekahjud jõudsid uudistesse kõikjal. Suvekuumus tekitab tunde, nagu oleks saar päikesele lähemal kui meie ülejäänud planeet. Ja Rhodosel ongi päikesega eriline side. Juba ammustel aegadel oli kreeklaste arvukatest jumalatest saare põhijumal just päikesejumal Helios, kes kevade ja sügise muudab seal väga meeldivaks, suvel aga karistab kohutava kuumusega, millele kliimamuutused muidugi kaasa aitavad.

Sellegipoolest tasub saart jätkuvalt külastada. Sel suvel, hulk nädalaid enne seda, kui Rhodose metsad leekides lõõmama löövad, teen seda taas. Juba mõni minut pärast airBalticu lennu maandumist olen paradiisis. Ma ei liialda, Paradisi on küla, mille servas lennujaam asub. Nii lähedal, et longin terminalist oma küla peatänava äärsesse külalistemajja kümne minutiga.

Külale ei pannud muidugi nime esimene lennukitäis Briti turiste, kes siin maandus – ehkki mida muud oleksid nad võinud nimeks pakkuda –, vaid umbes viiesaja aasta eest saare vallutanud türklased, kes Paradisi kohal asunud kindluse üle võtsid. Nad viskasid verevalamistest ja röövimistest väsinult mõõgad käest, et leida turgutust aiandusteraapiast. Kui küla oli lilletaimedesse ja viljapuudesse uputatud, võisid nad lõpuks õnnelikult ohata: Paradisi!