Kirurg: olukordi, kus patsient püsib lõikuse ajal n-ö ärkvel, on opisaalis juhtunud küll

Skalpell libiseb tasaselt valgel nahal. Terase läbilõikav puudutus paljastab millimeeter millimeetri haaval sarlakpunase vere, närvid, sooned, lihased. Kõik, mis peidus pinna all. Võib vist veendumusega väita, et kirurg Kristina Kulli argipäev on täis teravaid elamusi.

Minagi tunnen doktor Kulli tänu tema noale. Saan lausa öelda, et käisin kõrilõikaja juures, sest just sellest sfäärist võtsid tohtri osavad käed välja mõnusalt pontsaka tsüsti.

„Kuidas ta julgeb?“ mõtlesin kodus peegli ees plaastrit ja niite nokkides. Ei, üldse mitte pahandades, vaid imestades. Kust tuleb julgus lõigata inimene lahti – libistada nuga tema kehal nii, et silm ka ei pilgu, rääkimata higistest värisevatest kätest? See küsimus vajas vastust ja me kohtusime taas. Seekord ei kandnud kumbki meist pidžaamat.