Vaata enne ja pärast fotosid: 12 kihti tapeeti hoidis seina püsti. Tuli teha uus sein, sest vana sai sõrmega ümber lükata

Triin (38) ja Erik Joasaare (39) Tallinna kesklinna kodus on tunda nii Pariisi kui ka Stockholmi hõngu. Võimaluse visiooni elluviimiseks andis kõrgete lagedega kivist esindushoone 1950ndatest.

*Kliki fotodel, et näha renoveerimise tulemust.

Triin ja Erik kasvasid üles Mustamäel ning käisid suisa samas koolis. Kümnend tagasi kohtusid nad ühiste sõprade kaudu uuesti ja kõik langes mõnusasti paika. Triin elas imetoredas puitmajas Ao tänaval Kassisabas, kus samasuguses toredas vastasmajas elas tema õde oma perega. Noortele tundus, et sinna hubasesse kolmetoalisse korterisse võiks alatiseks elama jääda, aga Triinule oli väga oluline mõte oma kodust, kust üürileandja ei saa suvalisel hetkel lepingu katkestamisega minema saata. Kahjuks ei olnud omanik nõus korterit müüma.

„Meil ei olnud tol hetkel kinnisideed, et peame ruttu kodu ostma. Või milline see täpselt olema peab. Olime end oma üürikodus väga hästi sisse seadnud,“ ütleb Triin, kes oli seal erinevate korterikaaslastega elanud juba enne Erikut, kokku kümme aastat. „Aga vaatasin aeg-ajalt kuulutusi ikka. Plaanisime jääda Kassisabasse, seal sobis kõik.“

false

Pärast aastaid puitmajas, kus kuuled täpselt, milline naaber mis kell mida teeb, oli nende soov kivimaja. Viimaseid Kassisabas aga napib. Korra käidi vaatamas ka uusarendust, aga ajaloota karp tundus liiga kurb väljavaade koduks. „Meile meeldib väga reisida, ja ükskõik kas Riia, Vilnius, Kopenhaagen või Madrid, meid köidavad esinduslikud kivihooned laiadel bulvaritel. Eestis selliseid liiga palju pole,“ tõdeb Erik. „Mõtlesime, kus meile kõige rohkem meeldib käia... Meile meeldib Hirvepark, et saaks jala minna näiteks Balti jaama turule, koeraga jalutama. Ja siis leidsime selle. Koha eelis on muidugi ka kõrged laed, mis on meile üliolulised,“ räägib Triin.

Kaarli puiestee maja Tõnismäel on kohe Kaarli kiriku ja rahvusraamatukogu vastas. Erik on koolis arendusjuht ja õpetab kunstiajalugu, aga ka arhitekt, nii et välja otsiti kõik varasemad majaplaanid ja enne ostmist käidi korterit uurimas ka ehitajatega. „Algselt oli hoone plaanitud vägagi esinduslik, jääb see ju Toompea teele. Aga pärast toonaseid pöördelisi sündmusi (Stalini surm – toim) tehti maja välifassaadi ehituse käigus tagasihoidlikumaks, võeti rõdud ja muud kaunistused ära,“ ütleb ta.

Korter oli ehitamisest alates ühe perekonna käes olnud ning kui Triin ja Erik seda vaatamas käisid, läks veel kaua, kuni eelmised omanikud vaagisid, kas ikka tasub müüa. Lõpuks, kui tehinguks läks, valiti kõigist soovijatest välja just nemad, sest noored olid juba kodu nimel nii palju tööd teinud – plaane joonistanud, ehitajatega kohapeal käinud, linnavalitsusest ja muinsuskaitsest päringuid teinud, hinnapakkumised saanud ja oma plaane ka müüjale näidanud. Eelmised omanikud teadsid, et nende perekonna kodu on heades kätes.

false

Mind on alati hämmastanud, kuidas mõned inimesed oskavad ruumides näha elu ja potentsiaali. Kui vaatan nende korteri enne-pilte, ei oleks mina eales osanud seal näha sellist prantslasliku skandinaavlase unelmat nagu nende praegune kodu. Avar, elegantne, valgusküllane, suisa graatsiline.

„Siin oli ilus kalasabaparkett,“ lausub Triin. „Professionaalid ütlesid, et nõukaaegset parketti pole mõtet taastada, kvaliteet on nii kehv – isegi kui suure raha eest korda teha, hakkab see loksuma ja kriuksuma samamoodi kui enne renoveerimist. Kurb iseenesest, et ei saanud killukest ajalugu säilitada. Valisime sarnase, väiksema liistu, mis meenutaks originaali.“

Kui hakati korterit renoveerima, selgus, et ehituskvaliteet oli algselt olnud kohutav – põrandaalustes ja seintes oli kasutatud isolatsioonina suvalist ehitusprahti. Seinad on väga kõverad, kulus päris palju tööjõudu.

„Me võtsime alguses kõik tapeedid maha,“ ütleb Triin. „Magamistoas oli 12 eri kihti! Roosa, roheline, roosa, roheline – need olid ilmselgelt algse omaniku kaks lemmikvärvi, siis ta vahetas neid. Vahepeal tuli mingi lilla toon sisse... Meeletult raske oli seda tapeeti ära saada! Mina ei tea, millega nad tollal seda liimisid, ajalehekiht oli ka veel igal pool vahel, ja see kõik kokku oli nii paks kord, et kui me selle lõpuks ära võtsime, hakkas sein magamis- ja söögitoa vahel lihtsalt loksuma. Tapeet hoidiski seina püsti! Tuli teha uus sein, sest vana sai sõrmega ümber lükata.“

Tapeet hoidiski seina püsti! Tuli teha uus sein, sest vana sai sõrmega ümber lükata.

Erik lisab, et õnneks ei olnud vahepeal euroremonti tehtud, midagi ära rikutud. Kuna korteriga oli enne põhjalikult tutvutud, ei olnud ka suuri üllatusi. Sellegipoolest võttis soodsa hinnaga korter väga palju tööd.

„Meile meeldivad vanad majad, neil on hing sees, need on ainulaadsed, enam selliseid ei tehta, juurde ei tule. Võiks rohkem olla noori inimesi, kes renoveeriks vanu maju ja kortereid. Siin majas on palju eakaid ja nad ei jaksagi midagi teha, aga maja tuleb ju korras hoida,“ räägib Triin.

Korteri pindala on 76 ruutmeetrit, aga see mõjub palju suuremana – kindlasti annavad avarust juurde kahed topeltuksed, mis loovad pika perspektiivi läbi köögi, söögitoa ja magamistoa. „Isegi sõbrad, kellel on 130ruudune maja, ütlevad, et meie kodu tundub suurem kui nende oma,“ ütleb Erik. „Varem osati teha erilisi planeeringuid. Uusarendustes on tihti lihtsalt kastid üksteise kõrval.“ Kodu teeb omanäoliseks ka asjaolu, et kaugeltki kõik nurgad korteris pole täisnurgad – näiteks sisse tulles on koridor kerge kaarega. „Aga eks see planeering, selline ringiratast ja läbi korteri käidav, mitte eraldiseisvad ruumid, võluski meid. Ka meie väiksem Kassisaba üürikas oli üldjoontes sama plaaniga.“

false

Linna süda, elu süda

„Asukoht on väga oluline, et saaks rattaga, jalgsi ja ühistranspordiga liikuda,“ lausub Erik.

„Me oleme linnainimesed, meile meeldib ka reisida linnades,“ lisab Triin. „Mulle ei tekita linnakära ja müra stressi, mulle tegelikult meeldib olla elu keskel. Paljud külalised vaatavad hästi kaua siit aknast välja, jälgivad lihtsalt inimesi ja mis siin toimub. Laulupeorongkäik on meil akna all, vabariigi aastapäeva paraad. Ja Kaarli kirik on kõige ilusam kirik Tallinnas, selle tuled õhtul... Ja vaikne on siin. Suvel magame, aken lahti, õuemüra ei häiri, aga eks me oleme harjunud. Isegi kirikukellade löömist ei kuule!“ Ümberringi on palju rohelust – Kaarli puiestee puud võtavad müra kinni, lähedal on Hirvepark, Tuvi ja Falgi park, isegi Pikk Hermann paistab.

Mõlemal on ülihea meel ka selle üle, et nüüd on kodus söögilaud, kuhu ümber mahub 14 inimest sööma. „Lapsepõlves oli meil hästi pisike korter, sünnipäevad suured. Sugulased olid Pärnu- ja Saaremaalt ning tihti jäädi ööbima. Magati x-kohtades, isegi köögipõrandal või lükati kaks tugitooli kokku,“ meenutab Triin.

„Meil on eluaeg olnud suvila Võsul,“ ütleb Erik. „Seal olid pikalauapeod. Magati samuti, kus saadi.“ Triin lisab: „Sugulased tulid vahel ette teatamata ja see polnud üldse probleemiks. Kuna oleme nii kesklinnas, käib ka meil palju rohkem plaanimatuid külalisi ja meile nii sobib see.“ Erik jätkab: „Vaatad aknast välja, näed mõnda sõpra jalutamas või viskab keegi lumepalli vastu akent, et tervitada ja mööda minnes läbi tulla.“

Plaan paigas

Kui hakati korterit otsima, oli Triinu sõnul kõige tähtsam planeering, kuidas saab asju paigutada – pindala ruutmeetrites ei olnudki nii oluline. Alguses vaadati Kassisabas isegi alla 50ruutmeetrisi kortereid, aga need tundusid pikad soolikad, kus ei olnud võimalustki mingeid tsoone eraldada.

Planeerimisfaasis võeti appi kogu olemasolev mööbel, mis nüüdseks küll osaliselt välja vahetatud. „Kui remont oli valmis ja sisse kolisime, tundus, et ruumi on rohkem kui plaani järgi,“ ütleb Triin ja lisab: „Kui külalised käivad, siis mulle meeldib, et ka köögis askeldades saad osa seltskonnast. Eelmises korteris jäid elutoas toimuvast ilma.“

false

Planeeringus muudeti vaid nii palju, et vannituba ja tualett läksid kokku ning endisest väikesest köögist sai kontori- ja külalistetuba. Ka magamistuba on avatud, osa korteri avarusest. Tihti kolivad suguvõsa ja sõprade sündmuste ajal lapsed oma mängudega voodi peale ja ümber ning see tundub normaalse elu osana, mitte privaatsuse rikkumisena.

Korteri ehitamise juures oli kõige raskem sõltumine ehitajast. „Väga kiidame kvaliteeti! Meie ehitaja tegi kõik alates torudest ja elektrist kuni viimistluseni välja. Aga ta ei võtnud abilist, kuigi lubas, et teeb seda, ning planeerimise ja ajaarvestamisega pani nii huupi, et lubasime eelmisele üürileandjale neli kuud, et varsti tõesti kolime välja,“ meenutab Erik.

Triin küsib abikaasalt: „Teades nüüd, kui ulmesuur töö korteri taga oli, kas teeksid seda kõike uuesti?“ Erik kehitab õlgu ja ütleb, et kuigi planeerida talle meeldib, siis isetegemise kihku praegu ei ole. Triinu olekust on näha, et ta on kogu selle protsessi värskelt silme eest läbi lasknud, ta ei näi kindel, et jaksaks kõike seda uuesti teha. Õnneks paaril ei tulnud kordagi pähe, et peaksid remondi ise tegema. Tundus välistatud nii suure ruumi ise ehitamine õigete teadmiste ja kogemusteta. „Suvilas värvime ja teeme väikseid töid hea meelega. Aga mis siis, kui vaatad Youtube’ist videoid ja teed ära, aga keerad mingi käki kokku?“ küsib Erik.

Triin lisab: „Me oleme mõlemad piisavalt pedantsed ja kui sul on halvasti värvitud sein, siis vahid seda ja kahetsed.“

Kumerad laed taastati algsel kujul. Kahjuks ei olnud võimalik päästa aknalaudu, välja tuli vahetada ka aknad, nii on vaid radiaatorid algsel kujul kasutuskõlblikud ja hästi säilinud. Kandvad seinad on kenast punasest tellisest, mida oleks olnud võimalik maitsekalt esile tuua, aga tunnetuslikult ei sobinud: „Lahenduse loomisel lähtusime ruumist endast ja ajatust disainist, mis sobiks sellesse ja ka mõnda teise majja ning oleks mingil määral neutraalne. Me ei ole väga värvilised inimesed – seinad peavad heledad olema.“

false

Õnneks on paaril väga sarnane maitse ja ülim neutraalsus mõlemat toetav. „See annab sulle võimaluse puhata,“ leiab Erik. „Kirevad värvid ja palju sigrimigrit väsitab, sest silm otsib kogu aeg midagi. Siin on rahu ja positiivne õhkkond. Koju on hea tulla.“ Triin lisab: „Aos oli ka nii tore: maja, majaomanik, naabrid, õde elas kõrvalmajas, sain näha, kas ta on kodus või mitte. Meid söödeti ka: tehti suur laar suppi...“ 2016. aastal ühiselt võetud koera Ruudiga käiakse iga päev Hirvepargis jalutamas ja kui just kiire pole, veab Ruudi omanikud ka vana kodu juurde luusima.

„Alguses tundus uus kodu liikluse keskel olevana, aga tegelikult on siin mitu parki. Aknast vaadates on ka palju rohelist ja kiriku ette ega asemele ei ehitata ka kunagi midagi,“ ütleb Triin. „Päike jääb meile paistma, eriti õhtupäike.“

false

Maailma aarded

Triinule on alati väga meeldinud käia näiteks Stockholmis, Malmös ja Helsingis, kus pimedal ajal ei ole kodudel kardinaid ette tõmmatud. „See on nii vahva, et vaatad, millised valgustid neil on. Lambid on väga tähtsad. Ma olin juba enne korteri ostmist kindel, millised siia tulevad! Ma ei mäleta, kas ma Erikule üldse rääkisin, et tellisin juba lambid ära. Ja madalad šampapokaalid ostsin enne korteri kättesaamist – need on siia loodud!“ naerab ta. „Rootsis olla kombeks panna lamp akna peale, et meremees näeks koju tulla. Skandinaavias näed neid hästi palju,“ selgitab ta, kui küsin rohkete lambikeste kohta aknalaudadel.

Rootsis olla kombeks panna lamp akna peale, et meremees näeks koju tulla.

Cesca toolid pidid siia kööki kindlasti tulema. Kammiti igalt poolt, kuni lõpuks leiti ilusa juhuse kaudu Itaaliast toodud vintage-toolid, mis küll vajasid põhjade restaureerimist, aga oluline tundus neid mitte uuena osta – ikka koos looga. Ja ka täiuslik köögilaud tuli toolidega koos. Väikesed rasked marmorlauad diivani ees toodi Helsingi Søstrene Grene poest – need maksid vaid 30 eurot pluss enda tööjõud tassimisel, aga õnneks on mõlemad trennilõvid. Suurt rõõmu pakkus ka pikendatava söögilaua leidmine – Eesti ettevõtte Unolik toodang, mis läks tootmisest maha, nii said Joasaared viimase näidiseksemplari ja veel soodushinnaga. Laud käib kahe vaheplaadiga pikemaks, et mõlema pered ja sõbrad ära mahutada.

Paar on koos saanud kätt proovida teistegi kinnisvara sisustamisel ja remontimisel. Nii on nad IKEA köökide paigaldamises juba üsna profid ja kvaliteedis nõnda kindlad, ei kaalunudki kallist disainkööki. Aga et seinad on kurvikad, osutus töö sel korral keerulisemaks kui muidu. Õnneks oli abiks Eriku sõber, kes sakslasest matemaatikaõpetajana suutis kannatlikult millimeetreid arvutada ja tagaseinu õhemaks viilida. Kvartsist hooldusvaba tööpind telliti eraldi ja kuigi oli ehk suurem väljaminek, ollakse väga rahul uputatud kraanikausi, tasapindse pliidi ja hooldusvaba tööpinnaga.

false

Magamistuppa otsis Triin tükk aega öökappe, kuni Rootsis elav sõbranna küsis, kas ei võiks olla lihtsad Zara marmoriga konsoollauad. „Nii hea mõte! Mul on voodi all karp kätekreemi ja muude asjadega, öökapp ei peagi olema massiivne ja sahtlitega,“ soovitab Triin ka teistele.

Keegi tegi eksperimendi, et ühte taime solvati, teist mitte. Solvatu suri ära.

Triinu ja Erikuga rääkides ei saa mööda nende reisikirest. Ükskõik kuhu jutt läheb, meenub mõlemale midagi väljasõitudelt. Ka maja suursugune trepikoda meenutab üht Riias nähtut. Pliniuse pea aknalaual taris Erik Kaunasest, Triin näitab rahulolevalt keraamikat Kopenhaagenist ja Portost.

„Tema on Ivo, tema tuli Lätist,“ tutvustab naine lüüra-viigipuud. „Lilled on Eriku lapsed. Kui tema on tööreisil, unustan mina nad kastmata, aga päeval enne saabumist leotan üle. Ivo on pretensioonikas, tal kukuvad alumised lehed pidevalt ära, ülevalt kasvavad juurde. Varsti ongi mingi roots järel! See võiks äriidee olla, ühe lehe kaupa müüa! Erik räägib meie taimedega.“

„Ikka, taimed tunnevad seda,“ ütleb mees. „Keegi tegi eksperimendi, et ühte taime solvati, teist mitte. Solvatu suri ära.“

Lisaväärtust kallile kodule annab ka ilus ja hooldatud siseõu, mille eest hoolitseb üks aiagurmaanidest vanapaar. „Teevad kiviktaimlaid, istutavad erinevaid taimekesi... Mina tegin koos naabrinaisega lillekastid maja ette. Mõtlesin, et hoov on ilus roheline ja lilleline, aga majaesine on hall nukker asfalt. Ise ju loome oma kodukeskkonna, ei saa oodata, et teised kõik ära teeks,“ lausub Triin.

Erik lisab: „On tore, kui leiad inimesi, kellega sellises suures kortermajas suhelda. Väikses majas tundsid kõiki ja teadsid, millega keegi tegeleb, mis kell ärkab ja nii. Loodame, et ka siin aina enam.“

Tekst: Eia uus | Fotod: Krõõt Tarkmeel, erakogu