Laulud, mis ei peaks pulmapäeval kõlama: muusikute humoorikad juhtumised ja pruutpaaride ootamatud valikud

Kõige rohkem on maailmas kirjutatud laule armastusest. Nii oleks vale ka selle imelise tunde ülistuspäev vaikuses mööda saata.

Ükskõik kas tegemist on tseremoonial või peol esinemisega, koosseisuks duo, trio või suur bänd, tuleks pilk peale heita laulusõnadele. Tihti räägitakse anekdootlikku lugu, kuidas Koit Toome ühelt esinemiselt järgmisele tõttas ning klaveri taha jõudes loo „Naerata“ mängimist alustas. Käed klaverile seadnud ja esimese rea ära laulnud, sai ta aru, et enam pooleli jätta ei saa, aga paremaks ka ei lähe. Laulusõnad on ju teadupärast „On arm meil möödunud ja ees on lahkuminek. Kas tõesti loodad sa, et õnn on igavene?“

Kas see päriselt nii oli, teab legendaarne laulja ise, ent selliseid lugusid on teisigi. Vahel suisa pruutpaari enda soovil. Inimesed tõesti kipuvad sõnu mitte kuulama, ent pulmapäeval võib see pentsikult välja kukkuda. Tean lauljat, kes juhtis noorpaari tähelepanu sellele, et tseremooniaks palutud loos „Kuldne põld“ on read „Ei soovi ma tõotusi anda ja olen neist murdnud ka mõnda“. Ehk ei ole see pühaliku hetke jaoks just kõige sobivam?