Hirmul on pikad jalad

Me ei karda pimedust, vaid seda, mida pimedas kohata võime, ütles kord üks jäljekütt mingis loodusdokumentaalis.

Olen sellele lausele palju mõelnud, püüdnud mõista, mida mina kardan. Kõige rohkem õõva tundsin vist hetkel, mil sattusin autoõnnetusse ja tagurpidi masin sentimeeter sentimeetri haaval vee alla vajus. Aeg-ajalt hüppab see sogase veega kaader siiani silme ette, teinekord uneski. Tol hetkel segunes kartus teatud tüüpi paratamatusega, tundus võimatu, et uppumisest pääsen.

Sain teada, mida tähendab, kui hirm halvab. Samas õppisin, et sel saab ka olla teistsugune mõju – sütitav, kannustav, takistusi kõrvaldav. Selline, mis tol hetkel päästjaks osutus.