„Olen õppinud, et armastusest ei piisa.“ Miks naised jäävad suhetesse, mis võinuks ammu lõppeda?

Kindlasti on meist nii mõnigi kogenud nii enda kui ka mõne tuttava näitel suhet, kus on silmnähtavalt rohkem kurbust, pettumusi ja õnnetust kui rõõmu, naeru ja armastust. Ometi need suhted kestavad. Miks?

Isegi, kui neis suhtes ühist tulevikku ei nähta, on lootusetus ning (mitte kunagi surev!) lootus see, mis teeb inimesed selles hetkes nii haavatavaks, et ei suudeta oma mõtteid reaalseteks tegudeks vormida. See omakorda teeb olukorra veelgi keerukamaks.

„Väliselt olin energiline, tegelesin oma erialaga, lõin suhteid, mul oli sõpru ja elasin loomingulist elustiili. Siiski ei suutnud ma paarisuhtes enda eest seista. Minus oli see osa, kes lihtsalt ei suutnud (või ei tahtnud) teha raskeid valikuid. Mul kulus täiskasvanuna viisteist aastat, enne kui sain piisavalt küpseks, et mõista, et enda eest hoolitsemine on oluline ja oma sisemise tõe mitte kuulamisel oli liiga kõrge hind.“