Ebatervest suhtest tervesse. „Olin aastaid täiesti ebanormaalset käitumist normaalseks pidanud“

„Olin end sellest hävitavast suhtest lõpuks välja tirinud, käinud teraapiates ja nõustamistes, kuid oma esimesse normaalsesse suhtesse sukeldudes, olin segaduses,“ tunnistab naine, kes jagab oma kogemust suhtemustrite murdmisel.

Mu endine abikaasa sõimas mind sageli, kui miski talle vähimatki ebamugavust valmistas, seepärast kulutasin meie suhetele liiga palju energiat, püüdes luua elu, mis teda ei häiriks, ning hoida teda võimalike ebamugavuste eest.

Minu uues suhtes juhtus mõni aeg tagasi seik, mis näitas hästi, kui suure pinge all olin aastaid elanud. Olime kohtingult tagasiteel, kui mu praegune abikaasa sõitis autoga vastu äärekivi ja selle tagajärjel purunes rehv. Väljas oli külm, pime ja vihmane ehk mitte just parim aeg, et rehvi vahetada. Niisiis läksin kohe pingesse ja ootasin, millal mu kaaslane mind sõimama hakkab.

Kui rehv oli vahetatud ja istusime taas soojas autos, teel kodu poole, tegin midagi kummalist. Ma tänasin oma kaaslast selle eest, et ta minu peale ei karjunud. Talle oli see muidugi ehmatav ja imelik ühtaegu ning ta küsis, miks ta oleks pidanud seda tegema.

Mina pakkusin, et olukord oli nõme ja... sellepärast. Tema ütles seepeale, et see polnud ju minu süü, ja isegi kui oleks olnud, siis ta ei käituks minuga kunagi nii. See oli esimene kord, kui sain aru, et olin aastaid täiesti ebanormaalset käitumist normaalseks pidanud. Alguses oli raske ümber harjuda, et ta ei karjugi mu peale.

Need on mõned minu taipamised ja tähelepanekud, mis paratamatult tulevad kaasa iga naisega, kes on elanud pikalt ebaterves suhtes.

Hea tuleb oma hinnaga?

Minu eelmises abielus ja tõtt-öelda ka lapsepõlves ei saanud ma kunagi mõelda heategudest kui tõesti hea südamega tehtud tegudest, millel poleks mingeid „agasid“. Seetõttu ei usaldanud ma kunagi seda, kui keegi minuga kenasti käitus. Alati, kui mu partner oli minu vastu „liiga“ kena, tõmbusin pingesse ega suutnud olla tänulik või isegi elevil, sest ootasin, et juhtuks midagi halba.

Uues suhtes, kus kõik oligi hästi, läks mul kaua aega, et mitte otsida heas kohe halba. Seepärast sisendasin endale pidevalt: „Ma väärin, et minu vastu ollakse lahke, ma olen armastusväärne. Mu partner näitab, et hoolib minust, ta teeb mulle head ja tal ei ole halbu kavatsusi.“ See võttis küll aega, aga lõpuks tekkis sellest minu uus normaalsus.

Tülid, mis olid turvalised

Kui meie ümber on pidev kaos ja hirm, siis hakkame otsima asju, mis on turvalised ehk igapäevased. Minu ja meie jaoks olid need toona tülid. Vaikus ja rahu hirmutasid meid, sest ihkasime tunda adrenaliini ja kortisooli vallandumist, mis juhtus tülitsemise ajal, millele järgnes leppimine ehk veres dopamiini ja oksütotsiini sisalduse suurenemine. Seejärel hakkaks tsükkel otsast peale. Seda nimetatakse ka traumasidemeks ehk tegemist on paarisuhetes eriti sõltuvust tekitava tsükliga.

Minu uue kaaslasega oli erimeelsuste lahendamine alguses seetõttu keeruline, sest me ei tülitsenud kunagi nii, nagu olin harjunud. Kui vestlus ägenes, siis ta ütles lihtsalt, et teeksime pausi, ning lisas, et läheb kontorisse, ja kui soovin rääkida, siis leian ta sealt.

Alguses ajas see mind vihale, sest mu aju igatses tuttavat dopamiinilaksu, mida ma enam ei saanud. Selleks et end mustrist välja murda, läksin sageli jalutama, kirjutasin oma mõtted päevikusse või lihtsalt hingasin teadlikumalt ja sügavamalt. Hiljem läksin kaaslasega rääkima ja kogu tüli lõppes kallistuse ehk kindlustunde pakkumisega, mida olingi tegelikult vajanud.

Ohumärkide otsingul

Keerulisest ja ebanormaalsest suhtest loobudes hakkad paratamatult lugema artikleid, kus vihjatakse nn punastele lippudele ehk ohumärkidele potentsiaalse kaaslase juures. Kui arvasin, et nägin mõnd ohumärki, hakkaksin koguma tõendeid, mõistmaks, kas asi on tõesti halvasti. Ma ei öelnud midagi, otsisin ja ootasin. Otsisin neid nii meeleheitlikult, sest ei usaldanud ennast ja olin veendunud, et need peavad kusagil olema. Kuid kas olid? Ei.

Minu praegune kaaslane pole kindlasti täiuslik, kuid kes meist oleks. Minu enda „punane lipp“ on samuti olemas ja näitab selgelt, et mul tuleb oma traumaga tööd teha.

Niisiis, kui tundisid end ülalnimetatud punktides ära, siis minu sõnum sulle on see, et ole enda vastu hell ja anna endale aega. Traumast vabanemine on pikk protsess ning käib koos tõusude ja mõõnadega. Meie eluteele tuleb veel hulganisti kogemusi, mis tuletavad meelde vanad tunded – tervenemine on pikk protsess.

allikas: Yourtango.com