29aastaselt vähidiagnoosi saanud naine: mind võttis vastu arst, kes nähvas, et „mida sa ulud siin – nüüd on aeg ennast kokku võtta“

Võtke need juuksed, lõigake see rind, mõtles Merili Reinlo, kuuldes, et tema põues, kohe tugevate tuksete kõrval, pesitseb agressiivne vähkkasvaja, mis toitub aplalt elujõust ja tulevastest hingetõmmetest. Merili otsustas, et nii see asi ei lähe. Tema võitleb. Tema otsustab, et veel pole aeg minna.

Päev enne trehvamist läkitab Merili (30) meili, milles küsib, kas võib võtta kohtumisele kaasa sõbranna – see aitaks tal maandada ärevust, mida tavaellu naasmine vahel tekitab. Absoluutselt, võta muidugi, kriban vastu. Tundub loogiline, et kui üle aasta on dikteerinud sinu eluvalikuid ja käike agressiivne rinnavähk, on tuge igati tarvis.

Seni olen Merilit näinud vaid sotsiaalmeedia vahendusel. Neis postitustes avab ta jõhkra aususega argivõitlust, kus vastaseks pole nõme ülemus ega kuri naaber, vaid halastamatu, mürgiste kombitsatega kasvaja. Kartmatult laadib ta üles fotosid keemiaravi tagajärjel sappkollaseks värvunud lopergusest näost, läikivast pealaest, kulmudeta, ent siiski ilmekatest silmadest ning lõpuks kehast, mida kaunistab parema rinna asemel pika võitluse tulemus – osavalt traageldatud võitlusarm. Kuigi leidub neidki, kes otsustavad postitusi kostitada sõnapaariga “iuu, rõve“, siis enamik jälgijaid elab võitlejale pöidlad pihus kaasa.