„Minu kõige meeldejäävam pulmakogemus on kahtlemata mu parima sõbranna pulmast. Kuna oleme lahutamatud juba eelkoolist saati, ootasin tema tähtsat päeva väga suure õhinaga. Mida ma aga põrmugi oodata ei osanud, olid vaid paar tundi enne pulmatseremoonia algust saabunud „üllatuskülalised“ ehk päevad. Asja tegi veelgi ebameeldivamaks fakt, et ükski valuvaigisti nagu nimme ei mõjunud ning lõpuks olin selle asemel, et end peegli ees korda sättida, hoopis vannitoa põrandal valust pildituna kägaras. Ja nii siis tuligi mind pulma asemel hoopis kohalikku haiglasse sõidutada... Kui valuvaigistavad süstid viimaks mõjuma hakkasid, tormasin muidugi kohe ummisjalu kirikusse, aga jõudsin sinna täpselt sel hetkel, kui kõlasid paaripanija viimased laused. Klassikaline näide sellest, et plaani, mis sa plaanid, kokkuvõttes võidab ikkagi elu oma kavatsustega. Õnneks sealt edasi läks kõik sujuvalt ülesmäge. Pulmapidu oli tõeliselt äge ning õhtu lõpuks saatus siiski ka naeratas mulle – pruudikimp maandus ootamatult just minu käte vahele.“

Jaga
Kommentaarid