Kui unistuste karjäär ja ema raske haigus juhtuvad samaaegselt: nii nagu ma muidu tegin tööd, olin nüüd täiskohaga tütar

Koos Andrea Bocelliga mööda maailma tuuritav Riina Ries (36) on kogenud magusaid võite kõrvuti kõige kibedamate kaotustega. Ta on kindel, et kui üks unistus puruneb, tekib asemele uus. Veelgi grandioossem.

„Terve gümnaasiumiaja olin veendumusel, et teater on elu. Magasin, Stanislavski õpik kaisus, muu oli teisejärguline. Minu veendumus oli, et kasvan suureks, lähen lavakunstikateedrisse õppima ja minust saab Draamateatri näitleja. Ainult et lavakas ei saanud seda memo kätte,“ viskab Riina nooruse uljuse üle nalja. Esimesel katsel teatrikooli astuda pääses ta eelviimasesse vooru. Kokku oli neid neli. Kandideerijaid pandi proovile tantsimises ja etüüdi etendamises, kui tüdruku unistus esimest korda purunes. „See oli nii dramaatiline. Praegu on sellele naljakas mõelda ja ma isegi ei mäleta sellest kuigi palju, aga toona tundus, et elul ei ole enam mõtet. Noored muretsevad, kui nad ei tea, kelleks saada tahavad. Võin oma kogemusest öelda, et sellest pole midagi. Sul võib ka kümne aasta plaan paigas olla, aga asjad ei jookse alati nii.“

Riina võttis lüüasaanult CV keskuse lahti ja leidis töö Mustika keskuses asuvasse mööblipoodi. Samal ajal juhendas ta Kullo huvikoolis näiteringi ning tegi kaasa filmis „Klass“. Järgmistel aastatel proovis Riina uuesti sisse saada nii lavakasse kui ka Viljandi kultuuriakadeemiasse, ent tuli tõdeda – ju ei olnud teater tema tee. Teisel korral Toompealt alla tulles oli lüüasaamine vähem valus. „Mul oli siis juba klubielu. Olin sellega kohanenud ja sain aru, et seegi on päris äge,“ nendib Riina, kes töötas lõpuks klubimaailmas kokku üksteist aastat.