Kodu keset Kadriorgu: dolcegabbanalik lamp ja luukere toa nurgas

Alice Imedemaalt, Peeter Paan, Pipi Pikksukk ja… Maarja Vaher. Mis neid ühendab? Kodu, mis on natuke elusam kui elu. Piisavalt sürrealistlik, et võistelda Dalí maalidega, kuid siiski parajalt hubane nagu vana hea Muumimaja.

Maarja kodu suunas sammudes avaneb Kadrioru kohta tavatu kortermaja vaade. Selline, kus troonivad kõrged laiad aknad ja avarad planeeringud, isegi „mitmekohalised“ rõdud on platsis. Maja välisuksest sisse lipsanut hakkab aga kohe juhendama hele hääleke, mis kutsub muudkui „vasakule-vasakule…“ See ongi Maarja, sisustusentusiastina tuntud ka kui Miramii. „Mu elukaaslane töötab kaubanduses ja ütleb alati, et inimestel on inertsist soov astuda paremale…“ selgitab ta ukselävel lõbusalt, kostitades koridorigi magusa kaneelisaialõhnaga.

Põrandal must marmor, käekõrval pikk rida peegelkappe. Ei, mitte peeglitega kappe, vaid igast küljest peegelduvaid panipaiku, mis ei peida oma kõhus vaid mantleid ja mütse, vaid varjavad ka külmikut ning kodumasinate brigaadi. Kapid ja marmor on pärand eelmistelt elanikelt. „Kui oleks minu teha, oleks musta asemel seinas roosa,“ teatab Maarja, juhatades esikust edasi kööki, kus marmorplaatide paraad jätkub, seltsiks mustast puidust vitriinkapp. „Mul lihtsalt pole südant, et lõhkuda midagi, mis on korralik ja töötab,“ jätkab maja perenaine, „tuleb lihtsalt oodata, kuni mõni plaat alla kukub,“ muigab ta lootusrikkalt.