Et oleks päris!

Mäletan, kuidas pisikese tüdrukuna olin väga varmas pulmadest fantaseerima. Nagu sel ajal ikka, tuli ju mistahes potentsiaalsed tulevikustsenaariumid igaks juhuks Barbie ja Keni peal läbi mängida.

Nii ka see tundeküllane sündmus. Vaevalt oskasin ma tol ajal defineerida sõna armastus. Ammugi ei olnud ma käinud üheski pulmas. Siiski teadsin täpselt, et kui minu plastnukud elavad ühe katuse all, oleks igati paslik nad ka ametlikult meheks ja naiseks kuulutada. Ikka „Kuni surm neid lahutab“ ja puha. Samamoodi nagu olin kursis sellegagi, et pulmakleit peab tingimata olema valge, uhke ja suursugune. Õnneks oli meil kolme õe peale päris esinduslik Barbiede kollektsioon (tõenäoliselt suurem osa neist mitteoriginaalid, aga meie jaoks sellepärast mitte kuidagi vähem tõelised) ning kae imet, ka üks imeilus valge ja kuldsete tikanditega maani kleit. Sellest piisas – tähtsaim element olemas, võisime tseremooniat läbi mängida kordi ja kordi.

Tõed, mis toona näisid nii ilmselged, on praeguseks pea peale pööratud. Ma tean, et kleit ei pea olema nui neljaks valge. Veel enam: kui tahan, võin abielluda ka pükstes. Selleks, et mehega ühe katuse all elada, ei pea tingimata jalad seljas õnnepalee poole punuma. Olen südamest tänulik, et enam ei ole ainus aktsepteeritav liit mehe ja naise vaheline.