KOLUMN | Katri Teller: öeldakse, et head kriisi ei tasu raisku lasta. Usun, et nii on ka eraelus

Juba lapsepõlvest on mul komme aasta viimasel päeval teha tass teed ning küünlavalgel järgmise aasta eesmärgid paberile kirja panna. Need ei ole minu jaoks olnud niivõrd uue aasta lubadused kui lihtsalt pastakaga unistamine – see tunne, kui sul on puhas leht ees ja absoluutselt kõik on võimalik! Mida ma tahan? Ja kas poleks tore, kui...

Vanemaks saades olen võtnud ka aja, et kõigepealt analüüsida käesolevat aastat. On uskumatu, kuidas suures müras nii palju unustusse vajub ja alles kalendrit lapates näen, kui palju toredaid asju minuga juhtunud on. Harjutuse käigus silman ka hetki, kus kõik plaanipäraselt ei läinud või olen tundnud pettumust. Siis olen mõelnud, et eile oli eile ja nukrutseda pole mõtet – ikka edasi, Kentucky lõvid! Kuid nagu koolis, juhtub ka elus nii, et kui asjast ikka aru ei saa, siis jääd istuma. Elu, va vigurvänt, pillub neidsamu kaikaid nii kaua, kui me kaika lõpuks üles korjame, seda lähemalt uurime, järeldused teeme ning selle siis teadlikult ohutusse kaugusesse paigutame.

Vahel nõuab see päris korralikku obadust, et muhk laubal meid lõpuks liigutama paneks. On inimlik ja samas kurb, et teeme vajalikke muudatusi tihti alles siis, kui meid tabab mõni suuremat sorti šokk – olgu see seotud tervise, töö või lähisuhetega. Ja hea kui niigi, sest suurim tragöödia on ühel hetkel muutuda tuimaks ja lihtsalt... harjuda. Mul on tuttav, kes suurest autoavariist õnnekombel pääsenuna jättis talle ebameeldiva töö ja toksilise paarisuhte. Tean ka inimest, kes alles pärast rasket haigust lõpetas suitsetamise ning otsustas hakata oma tervise eest hoolt kandma. Kuid miks peab selleks juhtuma midagi koledat, et me lõpuks jalad kõhu alt välja sikutaksime?