Näitleja Sandra Uusberg: mul on laste ees pidev süütunne. Olen sellepärast palju pisaraid valanud
Aastalõpp tuleb teisiti. Pitsi- ja piimavahuta, videvikuvalguses. Vestleme Maiken Piusi, Külli Teetamme, Hele Kõrve ja Sandra Uusbergiga sellest, mis tihti tabaluku taga. Südamesoppidest ja hingekäikudest, kuhu küünal harva leeki heidab, kuid mis on ütlemata olulised, et olla inimene.
Linnateatri ajutine staap asub Salme kultuurikeskuses. Sammun mööda paraadtreppi üles teisele korrusele, pisikesse garderoobi, kus on õdus ja hämar. Põrandat katab Pärsia vaip, diivanil lesivad brokaatkattega padjad. Maiken peseb viinamarju ja mina imetlen vanaaegset nikerdatud kummutit, millelt vaatavad vastu fotod teatri näitlejaist – laval ja lava taga; šokolaadist „hambutute“ hammaste ja toretsevate peakatetega. Ühel neist – Evelin Võigemasti ja Alo Kõrvega – näeb viimane välja täpipealt nagu Ashton Kutcher. Naerame, et paljud seda ei tea, aga Ashtoni karjäär algaski tegelikult Linnateatrist.