Täna sünnipäeva tähistav näitleja Sandra Uusberg: mul on laste ees pidev süütunne. Olen sellepärast palju pisaraid valanud

Aastalõpp tuleb teisiti. Pitsi- ja piimavahuta, videvikuvalguses. Vestleme Maiken Piusi, Külli Teetamme, Hele Kõrve ja Sandra Uusbergiga sellest, mis tihti tabaluku taga. Südamesoppidest ja hingekäikudest, kuhu küünal harva leeki heidab, kuid mis on ütlemata olulised, et olla inimene.

Linnateatri ajutine staap asub Salme kultuurikeskuses. Sammun mööda paraadtreppi üles teisele korrusele, pisikesse garderoobi, kus on õdus ja hämar. Põrandat katab Pärsia vaip, diivanil lesivad brokaatkattega padjad. Maiken peseb viinamarju ja mina imetlen vanaaegset nikerdatud kummutit, millelt vaatavad vastu fotod teatri näitlejaist – laval ja lava taga; šokolaadist „hambutute“ hammaste ja toretsevate peakatetega. Ühel neist – Evelin Võigemasti ja Alo Kõrvega – näeb viimane välja täpipealt nagu Ashton Kutcher. Naerame, et paljud seda ei tea, aga Ashtoni karjäär algaski tegelikult Linnateatrist.

Riburadapidi astuvad uksest sisse Külli, Sandra ja Hele. Moodustame ringi ja võtame istet. Kes sätib jalad rätsepaasendisse, kes haarab toeks padja. Õhus kohtuvad ärevus ja kuuma tee mesine hõng. Enne kui alustame, hõikab keegi veel lõbusalt: „Namaste!“. Tegelikult olengi tänulik, et saan täna siin istuda.