Sünnipäeva tähistav Daniel Viinalass: olulised on igapäevased teod ja sõnad, mitte see, et teen kord aastas üliägeda romantilise kingituse

Armastuse tugevust ei saa mõõta pelgalt koos oldud aastates, usuvad Daniel Levi ja Eleri Viinalass. Suhteks vundamenti valades seisid nemadki silmitsi mitmete raskusega, viimistlustööde käigus on maha lihvitud nii mõnigi terav nurk. Isegi kui teinekord on see tähendanud varavalgesse ulatuvaid südamepuistamisi.

Kui me mõned nädalad enne kibekiiret jõulukuud Eleriga Telegraafi hotelli kaminasaali pehmetesse tugitoolidesse potsatame, on Daniel veel liikluses. Kohtumispaik ei ole juhuslik. Valikul sai määravaks, et koolis psühholoogina töötav Eleri saaks kärmelt sama tänava ääres asuvast koolihoonest meiega liituda. Kuigi taevas on otsustanud pühalikult mõnes Eesti paigas oma lumekraanid avada – küllap ikka selleks, et tunneksime end ees ootavatest jõuludest rääkides õiges elemendis –, ei ole laulja hilinemise põhjuseks liiklusummikud. Tallinnas on veel maa must. „Juhtus see, mis ma kartsin. Unustasin meie ühises kalendris aega muuta,“ on Eleri mind kallistades ähmi täis.

Ühine kalender?