Noor ema: äkki lõpetaks alustuseks selle pideva hirmutamise ja kuulaks päriselt, mis emadel hingel on?

Enne kui tänavu oktoobris emaks sain, töötasin aastaid ajakirjanikuna ühes Eesti suurimas päevalehes. Olin küll reporterina kajastanud erinevaid tahke emaks olemise juures, kuid ei kujutanud siiski päriselt ette, mida antud roll tähendab.

Mul ei olnud aimugi, kui palju sotsiaalset survet ma kogema saan ning milliseid väljakutseid emaks olemine esitab. Viimased poolteist kuud on olnud eriline ja põnev aeg, teisalt tohutult väsitav. Seda viimast muidugi kõva häälega välja öelda ei julge. Miks?

Märkasin juba raseduse ajal, et osa inimesi armastab teiste hirmutamist ja hoiatamist. Kui julgesin raseduse alguses kurta, et hommikune iiveldus on kohutav, siis leidus inimesi, kes muigega ütlesid, et oodaku ma ainult – varsti meenutavad mu jalad hoopis puupakke ja alles siis on rasedus päriselt õudne. Kui kurtsin, et lemmiktossud ei lähe enam jalga, sest jalad on paistes, hüppasid välja järgmised, kes ütlesid, et see pole midagi, oodaku ma ainult – varsti ei suuda ma hingeldamata trepist käia. Kui treppidest käimine sai minu jaoks omaette katsumuseks, tulid järgmised, kes manitsesid, et oodaku ma ainult – varsti ei saavat ma öösiti enam hästi magada ja alles siis algavad tõelised kannatused. Ning kui ma ühel hetkel kurtsin, et uni ei ole enam nii kvaliteetne, siis hoiatati, et pärast lapse sündi ei maga ma enam üldse. Kõrvalseisjate jutust jäi kõlama, et mu elu läheb kogu aeg aina hullemaks. Näis, nagu vaataksin pealt rongiõnnetust. Arvasin, et lapse sünniga lõppeb ka see pidev „hoiatamine“, kuid ma eksisin.