Miks on enamik luksusmoebrändide peadisainereid mehed? Ootamatud ja kohati absurdsed põhjendused

Selle üle, et klaaslagi on päriselt olemas, ühiskonnas enam loodetavasti ei vaielda. Kuid moeäris tundub klaasist olevat mitte üksnes lagi, vaid ka seinad – sugudevaheline tasakaal paistab igas mõttes paigast ära.

Tutvume alustuseks banaalsete faktidega moetööstuse kohta. Suurte moemajade naispeadisainerite arv on võrreldes meestega viimase 15 aasta jooksul sattunud vabalangusesse, jäädes hetkeseisuga mõne protsendipügala võrra üle kümne. Suure tõenäosusega on su riided üsna väikse summa eest valmis õmmelnud aga naine. Samuti on just naised need, kes tarbivad moodi üle kahe korra rohkem kui mehed, tehes moebrände omavad mehed väga rikkaks.

Kui moelavadel üritatakse aina rohkem erinevusi näidata ning võrdsusekultusest on saanud turundusstrateegia, siis tipus ehk juhtivatel kohtadel on olukord homogeenne. Seda, mida maailm selga paneb, otsustab valgenahaline mees. Probleem tõmmati päevavalgele selle aasta oktoobris, kui Alexander McQueenist lahkunud Sarah Burtoni asemele platseerus 35aastane iirlane Sean McGirr. Ega selle infokillu peale ei olekski miskit viriseda, kuid üsna varsti hakkas internetis levima kollaaž Keringi grupi brändide (Gucci, Yves Saint Laurent, Balenciaga jt) peadisaineritest. Kõik nad on nüüd valgenahalised mehed... kõik!