Kohutav ja traagiline põhjus, miks Tenerife poodide avariiulitel enam matšeetesid ei müüda

Kelle ettekujutuses koosneb Tenerife hiiglaslikest hotellidest, karaokebaaridest ja kuuest miljonist turistist aastas, on kindlasti siiras hämmingus, kui kuulevad, et Platon või vähemalt tema tõlgendajad kahtlustasid, et Kanaari saared ja Tenerife nende seas ongi Atlantis – müütiline, katastroofi järel merre vajunud võimas, rikas ja imeline maa.

Istun oma üheksanda korruse rõdul kohvi juues ja vaatan, kuidas koos tõusva päikesega otsekui kerkiks merest ka La Gomera saar. Esimest korda nädala jooksul tundub mulle Atlantise-teooria usutav, selles hommikuidüllis on Atlantise riismeid tõepoolest aimata.

Olen Tenerifele tulla tahtnud juba viisteist aastat. Sellest ennemuistsest ajast seisab mu riiulis isegi Lonely Planeti Kanaaride reisijuht, mis saarele jõudmise ajaks on muidugi nii iganenud, et isegi Kanaari saari on vahepealse ajaga üks juurde tulnud. Kui raamatu ilmumise ajal oli neid seitse – Tenerife, Lanzarote, Fuerteventura, Gran Canaria, La Palma, La Gomera, El Hierro –, siis mõne aasta eest „avastati“ veel üks, La Graciosa. Tegelikult on see muidugi kogu aeg olemas olnud, lihtsalt nüüd edutati laiu staatusest saareks. Aga saate aru küll, mida ma mõtlen. Viieteistkümne aastaga on muutunud isegi geograafia, inimtühjadest randadest rääkimata.