Sülitad millegi ärasõnumise hirmus alati igaks juhuks kolm korda üle õla? Folklorist selgitab, kust sellised uskumused pärinevad

Olin sünnipäeval, kui minu suunas tuli üks joviaalne piduline, et tervituseks klaase kokku lüüa. Tõmbasin pokaali kiirelt enda poole vabandusega, et see on tühi. Küsivat nägu nähes selgitasin, et juba vanad eestlased ju uskusid, et joogita kokku ei lööda, mille peale noormees vastas: „Jaa, aga meie oleme ju uued eestlased!“ Kas ikka oleme?

„Inimene olnud aegade algusest saadik uskuja, sest meie loomuses on soov olukordi kontrollida ja saatust endale sobivas suunas mõjutada,“ osutab folklorist Marju Kõivupuu. „Selle tarbeks on tehtud erinevaid maagilisi rituaale, mis on muutunud koos aja ja inimestega. Näiteks auto- või lennusõidu kohta käivad uskumused said tekkida alles siis, kui leiutisi kasutama hakati. Sääraseid põhimõtteid nimetatakse tihti ka ebausuks, mis on oma olemuselt halvustav sõna. Levinud on veel väljendid nagu rahvausund või külakatoliiklus. Kristliku kultuuri algusaegadel tähendasid säärased tõekspidamised uskumusi, mis erinesid kiriku arusaamadest. Nõukogude ajal, mil kirik oli põlu all, nimetati vastupidi ebausklikeks just neid, kes usukombeid täitsid ja pühakojas käisid.“

Soolasest magusani