Anne & Stiili peatoimetaja Kelly Kipper: tee vigu. Tee imelisi, suurejoonelisi vigu

„Ma ei räägi seda lugu nii, nagu see juhtus, vaid nõnda nagu ma mäletan.“ Selliste sõnadega algab üks mu kunagisi lemmikfilme, Dickensi romaanil põhinev „Suured lootused“, peaosades Gwyneth Paltrow ja Ethan Hawke.

Kell oli juba omajagu üle südaöö. David Bowie pildiga särk mu seljas oli parajalt niiske, sest tantsitud oli korralikult. Pööreldud, keereldud, unustatud ja unistatud hiiglasliku diskokera all, mille helk viskas aeg-ajalt põsele valguskuma, eluilu, öeldes: sina oled väljavalitu, sina oled diskokuninganna, sära nüüd!

Pikutasin sametdiivanil, lösakil sõbranna kõrval, ja vaatasin lakke kleebitud kohevate pilvedega taevatapeeti, universumi keskpunktiks lugematute klaastiladega lühter. Haarasin oma kujuteldava fotoaparaadi ja tegin sellest hetkest pilti. Pigistasin käed rusikasse, et olla nii hästi kohal, kui oskasin, sest teadsin – oma kuumavate põskede ja iga ihurakuga selles kleepuvas kehas –, et nüüd ongi see moment. Just praegu on kõik täiuslik. Teadsin ka seda, et nii on vaid viivuks. Ühtäkki muutus lause „meil on vaid see hetk“ klaariks.