INTIIMNE KAADER | Robert Linna oma elu tumedaimast perioodist: olin juba 30 ja ikka veel otsisin

„Ma isegi naudin momente, kus pean lahendama vältimatu probleemi,“ tunnistab muusik Robert Linna (40), bändide Elephants from Neptune, Lexsoul Dancemachine ja Kuradi Saar solist.

„Ma üldse ei põe, et peas on esimesed hallid karvad. See ei tähenda, et peaks taadistuma, küll aga tähistama oma keha arengut. Varastes kahekümnendates mulle ei meeldinud mu keha kuju ning teismeeas käis pinda ja tekitas ebakindlust, kui nina järsult suureks kasvas. Kuid arenedes muusikuna avaliku elu tegelaseks, nähes end fotodel ja ekraanidel, olen õppinud end palju rohkem aktsepteerima ja praeguseks isegi õnnelik, et olen selline, nagu olen. Iseenese muutumise märkamiseks on väga hea indikaator lapsed. Isaks saamine oli mu minapildi suhtes pöördepunkt. Mu ribidele on tätoveeritud lõvi ja pääsuke, need tähistavad poeg Albertit (7) ja tütar Evit (4). Paremal käsivarrel on ornament, pärit vanalt kitarrilt, mille isa mulle pärandas, natuke lõpmatuse sümboli moodi, ja vasakul E-täht, mis tähistab Elephants from Neptune’i. Aga võib tähendada ka ema või elu.

2023. aastal tegime koos isaga läbi põhjaliku tervisekontrolli, mitmesugused analüüsid ja koormustestid – selgus, et seis on täiesti keskmine. Mis tekitab tunde, et ehk saaks veelgi paremini! Õnneks on mul ema geenid, ma ei tunneta välimuses suuri muutusi. Samuti olen kodust kaasa saanud optimistliku ellusuhtumise, minu klaas on pooltäis. Mulle on alati meeldinud panna ennast ebamugavatesse olukordadesse, näiteks hakkasin käima jooksmas, iga kord natuke kiiremini või pikemalt. Saavutusrõõm, mis kohe jooksutiiru järel valdab, vallandab ajus igasugu mõnuained. Mehe sisetunne võib ju öelda, et oled kõva tegija, aga reaalsus on teinekord valus. Siis on oluline olla endaga aus: olengi nõrk, aeglane ja laisk, hakkame siit minema. Mulle sobib füüsiline tegevus kohe pärast ärkamist – kasvõi toon kuurist puid või viin prügi välja.