10 aastat hoitud saladus: tunnistasin viimaks oma abikaasale üles, et olen teda petnud

Meie seitsmendaks pulma-aastapäevaks kinkis mees mulle kahvli, millele lisatud kaardil oli kirjas: „Aitäh imeliste aastate eest. Kui tunned seitsme aasta sügelust, palun kasuta seda.“ Ma ei suutnud talle tunnistada, et mul oli juba kolm kuud kõrvalsuhe ühe töökaaslasega.

Meie abielul ei olnud midagi viga. Kui üldse, siis olin rahulolematu iseendaga. Olin peagi saamas 40 ning mu elu polnud ligilähedalegi selline, nagu olin ette kujutanud. Mulle ei meeldinud mu töökoht, ma ei teeninud piisavalt raha ja mu kaalunumber näitas 7 kilo rohkem, kui oleksin tahtnud. Mulle ei meeldinud enam ka mu kodu. Miski ei teinud mulle rõõmu. Kahetsesin, et olime otsustanud lapsi mitte saada, samal ajal oli mul null igatsust emarolli järele. Nüüd saan aru, et küllap põdesin keskeakriisi või depressiooni, aga ma ei otsinud terapeudilt abi. Selle asemel leidsin töökaaslase Roberti, tänu kellele sain paar korda nädalas teeselda, et olen keegi teine.

Käisime Robertiga õhtusöökidel. Restoranist suundusime tema juurde. Risk vahele jääda tegi olukorra veelgi põnevamaks. Mu abikaasa on restorani juhataja, seega on tema tööpäevad pikad. Jõudsin alati enne teda koju ja valetasin, kuidas ma juba ammuilma ootan. Tegelikult olin just teise mehe lõhna endalt maha pesnud. Samuti jätsin mulje, et olen endale süüa teinud või luiskasin, et sõin midagi teel koju.