Kodu kui kaleidoskoop: paljud ütlevad, et see on nagu hullumaja, aga ma ei tea, mulle meeldib

Kui eestlane seisab silmitsi oma elu suurima ja tähtsaima lõuendiga – sisustamist ootava koduga –, on tema palett paljuski etteaimatav. Natalja ja Janek Eljase kohta see ei kehti! Nemad on beeži pagendusse saatnud ja võtnud kasutusele kogu looduse värvispektri. Mõni on pidanud seda hullumajaks... Aga tsiteerides üht seekordsete peategelaste lemmikut Imedemaalt: „Me oleme siin kõik hullud!“

Kuigi meil ei ole enne Eljaste perele külla sõitmist suurt aimu, mis meid täpselt ees ootab, oleme ühes siiski veendunud. Nemad, kes nad näevad maailma täpselt sama värviliselt nagu legendaarne Frida Kahlo, oma pintslit just sageli musta või halli värvi sisse ei kasta. Jõudis ju ka Kahlo oma päevikus tõdemuseni: „Miski ei ole must – tõesti mitte miski.“

Seda iroonilisem on, kui autojuht peatub ühtäkki üleni sünkjashalli elamu ees. Kaardirakendus lubavat, et oleme sihtkohta jõudnud. Vaatame fotograafiga aknast välja ja seejärel küsival pilgul teineteisele otsa. Õnneks tulevad teemärgina appi naabermaja rohelised tugisambad. Vaat need paistavad juba palju rohkem loo peategelaste moodi. Kui tavaliselt kipun tehnoloogiat usaldama rohkem kui oma intuitsiooni, siis nüüd juhatab sisetunne meid otse kõrvalkrundile. Õnneks saabuvadki koputuse peale uksele tuttavad näod. Silmates Nataljat, kes on valinud sukkpüksid oma erkroosa-rohelisetriibuliste kiharate järgi ning tõmmanud selga kleidi, mis on eredam kui hommikune kevadpäike, tunnen end rumalana, et võisin ta – olgugi et viivuks – paigutada elama sinna monokroomiasse.