Seiklused Sri Lankal: siin tähendab pearaputus midagi muud kui eitust

Pärast 12tunnist lendu, neljatunnist autosõitu, ööpimeduses mussoonvihma sahmakate all külavaheteedel tuktukis loksumist ja rahutut ööd ärkan kohas, mis võiks vabalt olla Eedeni aed. Rahvusvaheliselt on rohkem levinud selle Sri Lankaks nimetamine.

Paabulinnud, kuld, elevandiluu, kalliskivid, vürtsid ja muidugi tee! Sri Lanka ahvatluste nimekiri on sajandite jooksul võrgutanud loendamatut hulka kaupmehi, maadeavastajaid ja suuri seiklejaid. Palmide ja paabulindude varjus jääb enne reisi tihti märkamata saareelu tumedam pool ja sügav võimudega rahulolematus, mis selle Eedeni aia elanikke liidab. Kaks aastat tagasi oli brutaalne diktaator president Mahinda Rajapaksa rahva pahameele mõjul – see võttis mastaapsete rahutuste vormi – lõpuks lahkuma sunnitud. Aga praegugi ei pea kaugeltki kõik tema järglast Ranil Wickremesinghet paremaks alternatiiviks. Siiski astuvad inimesed igale uuele päevale vastu leebelt naeratades, vähemalt väliselt. Võib-olla oskavad nad lihtsalt rõõmu tunda sellest, et viimasest Tamili Tiigrite pommirünnakust saare budistlikele templitele ja hotellidele on möödas juba neli aastat ning pika kodusõja lõpust juba tervelt 15?

Aga Sri Lanka idarannikul Kalkudah’ rannas silmi avades ei juurdle ma nii oluliste asjade üle. Turist mõtleb ikka vihmast. On sadanud juba nädalaid ja liiga palju, nagu oleks sajukuu juuni, mitte jaanuar. Ent kui hommikul silmad lahti teen, on Sri Lanka vihmaloori endalt heitnud ja särab nagu Mandri-India põselt alla pudenev rõõmupisar, nii nagu ta kõikides atlastes ju välja näebki.