Emakakaelavähi seljatanud naine: esimesel nädalal ei saanud ma tõepoolest aru, kuidas see tehtav on? Kas ma tõesti olen nii saamatu?

„Läksin meelega kaks nädalat enne keemiaravi kevadjooksule. Mõtlesin: „Fine, vähk! Nüüd näed, mis puust ma tehtud olen. Kui tahad siin olla, siis pead kogu selle tralli kaasa tegema,“ muigab teise staadiumi emakakaelavähi seljatanud Marit Rehepapp.

Võib-olla oled Maritiga juba kohtunud. Kõlgutades bussipeatuses jalga või oodates fooris rohelist tuld. Kui oled, siis ilmselt tead tema sihikindlaid vesihaljaid silmi, mis kutsuvad osalema emakakaelavähi sõeluuringus; mis kutsuvad elama. Isegi tähed kampaaniapostril moodustavad sõnad „elav tõestus“. Sest just seda Marit on.

Aga ära lase end neist kassisilmadest eksitada. Tegelikult on nende taga emalõvi, kes ei loobu elust võitluseta. „Mulle on antud võimalus igal õhtul oma lapsi kallistada, nuusutada nende juukseid. Ja see on hindamatu, ilusad suhted on hindamatud,“ teab ta pärast võitlust nähtamatu vaenlasega.