Eesti mees: läksime Aasias reisides kaaslasega lahku, aga maksin jätkuvalt ta elu kinni, ehkki tal olid juba uued suhted

Valentinipäev on keskmisest roosam ja täis šokolaadi. Kui süda on murtud, võib lillesülemite nägemine ja arusaamine, et sulle keegi roose ei too, meele kurvaks teha, mõtted ekskaaslasele ja teie lahkuminekule viia. Sa ei ole esimene ega paraku ka viimane, kelle süda on miljoniks killuks olnud. Toome sinuni viie Eesti inimese hapud ja kibedad lahkuminekulood.

Olin ootamatult kiiresti kõrvuni armunud ühte kutti, kellega Instagrami kaudu lähemalt suhtlema hakkasime. Kui algul ei viitsinud ma tema sõbrakutsele, südamete ja leekide saatmisele tähelepanu pöörata, hakkas umbes nii kuu aja pärast ka tema mind huvitavama. Suhtlus liikus sõnumitest peagi ka Facebook tšätti. Peagi rääkisime päevad läbi. Kuna töötame samas valdkonnas, tuli välja, et olime ühe projekti raames ka kokku puutunud. Tema oli parasjagu töö tõttu palju reisil ja kirjapruudina olin mina tänu telefonile ja internetiühendusele truult temaga kaasas. Ta oli viimane, kellega enne uinumist suhtlesin. Ärgates nägin enamasti, et ta oli mulle juba tervitava sõnumi saatnud. Pärast kuuajast suhtlust leidsime lõpuks ühise aja, et koos välja minna. Selleks ajaks olime rääkinud teineteisele oma tööst, tõekspidamistest, soovidest, sinnamaani välja, kui palju lapsi kumbki tahaks. Seda, et need eie ühised võiksid olla, me küll päriselt välja ei öelnud, aga eks minu pea oli pilvedes, kui ta ütles, et kiiret pole, aga peagi võiks juba pere luua küll. Mulle jäi mulje, et ta otsib tõsist suhet. Esimesel kohtingul viis ta mind välja, tõi lilli, maksis arve. Juba järgmisel päeval saime uuesti kokku. Olime teineteisest kõige täiega sees. Või vähemalt mulle tundus nii. Üks kahtlane lause jäi mulle kõrvu küll. Kui ta esimest korda minu juurest ära läks, kirjutas ta kohe, et...