AASTA PARIMAD LOOD | Saatejuht Eeva Esse-Sõõrumaa elu segavast tervisemurest: otsisin üle 10 aasta vastust küsimusele, mis mul viga on?

„Võiksin olla ülemõtlemise meistriklassi üks õppejõude,“ pakub Eeva Esse-Sõõrumaa endale teleajakirjanikutöö kõrvale veel ühe ameti. Tiitlitest ja tunnustusest olulisemaks peab ta maiseid auhindu, nagu ustav sõpradering ja üles ehitatud paarisuhe. Viimanegi on tõsine töö. Või nagu ta ise ütleb: „Vahepeal paistab päike, vahepeal sajab vihma, kord on kuumalaine, siis mussoon.“

Kui kohtudes kätt surume, saame Eevaga mõlemad korraliku suraka elektrit. „Klapp on igatahes olemas,“ nendib ta mulle kriitvalge naeratuse saatel. Endalegi märkamatult haaran samal ajal kohvitassi järele. Selgub, et Eeva ise on selle joogiga lõpparve teinud, mitte küll tingimata pärlhammaste säilitamiseks. Sõltuvuse jättis ta päevapealt maha nüüdseks juba kaks aastat tagasi. „Tundsin, kuidas hakkas ärevusfooni üles kruttima. Stuudiosse minnes tuli sihuke särin sisse. Mu jutt jooksis tihti kiiremini, kui mõistus järele jõudis. See ei ole väga enesekindlust tekitav.“

Nii nagu iga teise sõltuvusega, tekkisid temalgi esiti võõrutusnähud. Uimasus, pearinglus ja -valu. Ent nii nagu ka iga harjumusega, piisas maagilisest 21 päevast, et haiglaslik kutse uue doosi järele kaoks. „Isegi lõhn ei tõmba enam. Varem olin ikkagi religioosne kohvijooja, kolm kuni viis tassi päevas,“ avaldab ta. Nüüd otsib ta energiat matcha’st või rohelisest teest. Viimane on kaaslaseks tänagi.