ARVAMUS | Moetoimetaja Karolin Kuusiku ülevaade presidendi vastuvõtust: ja nii me riides käimegi. Mitte nemad, vaid meie

Täna ma ei taha rääkida riiete värvidest, lõigetest, trendidest ega kangastest, nagu mul tavaliselt kombeks on. Tahan rääkida hoopis uhkusest, mis mind valdas vaadates selle aasta Vabariigi presidendi vastuvõttu. Saalitäis säravaid inimesi! Me oskame ennast sättida, oskame disainida, oskame riideid välja kanda ja nüüd pean küll pisara silmanurgast pühkima - oskame kanda ka meie ilusaid rahvariideid ning luua nende põhjal uusi moekunsti teoseid, mis kannavad endis möödunud aegade kaja .

Miks see üldse oluline on? Sest riietumine on osa kultuurist, meie olemise ja kultuuri peegeldus. Kui vaatame esimese Vabariigi aegseid eestlaste pilte, siis kiikame ka nende välimust ja tõdeme, et näe, nägid kultuursed välja küll. Väike rahvas, kes oli mitte vaid oma sisult, kuid ka välimuselt jõudnud järgi Euroopale, ilmselgelt osa sellest kultuuriruumist. Sellel nägusal noormehel seal pildil on jalas lakkkingad (Vau, neid vist valmistati tollal Eestis!) ning väärika ilmega proual on kaelas peen tikitud krae (Kust sellise tänapäeval oma dressipluusi peale saaks?).

Vabariigi presidendi vastuvõtt on kõige tõetruum ja siiram läbilõige meie hetke oskustest end parketikõlbulikuks sättida. Nii me riides käimegi. Mitte nemad seal telekas, vaid meie. Iga kriitikanool, mille lendu laseme, on justkui noomitus iseendale. Veel mõni aasta tagasi seostuski „kleidiparaad“ kurjade arvustustega, ohuga sattuda stiilikriitiku või moepolitseiniku hambusse. Ei usu, et isegi sellest patust puhas olin, ajad ning meedia ootused olid sellised, olin ka ise noorem ja vihasem.